18. detsember 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Samal teemal saad pikemalt lugeda jaanuari Raamatupidamise Praktikust. Ajakirja saad tellida SIIT.

Alates 2017. aasta esimesest juulist jõustus tulumaksuseaduse (TuMS) muudatus, mille kohaselt ei loeta erisoodustuseks tööandja ettevõtlusega seotud kulutusi töölepingu alusel töötava töötaja transpordiks elu- ja töökoha vahel, kui töötaja elukoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast või kui tööandja korraldab transporti sõidukiga, millel on vähemalt kaheksa istekohta või bussiga liiklusseaduse tähenduses. Selle muudatusega seoses on ettevõtjatel tekkinud samuti mitmeid küsimusi just sisendkäibemaksu mahaarvamise osas.

TuMS muudatusega seoses tehti sisendkäibemaksu mahaarvamist puudutav muudatus ka käibemaksuseadusesse (KMS). KMS § 30 lg 4¹ alusel käsitatakse sõiduauto ettevõtluses kasutamisena ka töötajate transporti elu- ja töökoha vahel tulumaksuseaduse § 48 lõikes 5¹ sätestatud tingimustel. Küll aga ei tähenda see rahandusministeeriumi ja maksuhalduri meelest seda, et selle transpordi organiseerimiseks tehtud kulutustelt saab alati ka sisendkäibemaksu maha arvata. Võib juhtuda, et erisoodustust ei teki, aga sisendkäibemaksu ikkagi maha arvata ei saa. Sellel teema on juba erimeelsusi olnud ja maksuhaldur on pidanud oma seisukohti avaldama. Olgugi, et kõiki kaasuseid tuleb vaadelda ikkagi eraldiseivatena ja üldistada maksuasjades ei saa, on siiski ka laiemal üldsusel teada, millega tuleb sisendkäibemaksu mahaarvamisel arvestada.

Nii selgitab maksuhaldur, et KMS ja TuMS ei rakendata täpselt samadel alustel selles mõttes, et kui ka konkreetne töötajaga seotud tööandja kulu vastavalt TuMS ei ole erisoodustus, siis ei tähenda see, et samalt kulult saab kindlasti ka sisendkäibemaksu maha arvata. Selleks, et sisendkäibemaksu mahaarvamine oleks lubatud, peab KMS olema vastav konkreetne säte. Just selle pärast lisati KMS ka uus säte § 30 lõige 4¹. Maksuhaldur selgitab, et TuMS § 48 lg 5¹ tuleb sõidukulude osas ka edaspidi tõlgendada lähtuvalt KMS § 29 lõikes 3 sätestatud põhimõtetest.

Vastavalt KMS § 29 lõike 3 punktile 1 saab sisendkäibemaksuks lugeda käibemaksukohustuslase enda poolt teiselt käibemaksukohustuslaselt soetatud kauba või saadud teenuse eest tasumisele kuuluva käibemaksu. Kui käibemaksukohustuslasena registreeritud äriühingu töötaja on ise ostnud elu- ja töökoha vahel sõitmiseks transpordipileti ning vastav kulu töötajale hüvitatakse ja erisoodustust seejuures ei teki, ei saa äriühing ikkagi sellise transpordipileti hinnale lisatud käibemaksu lugeda sisendkäibemaksuks ega seda maha arvata, kuna sõitjateveoteenuse saajaks ei ole käibemaksukohustuslane, vaid eraisik. See maksuhalduri seisukoht on vaieldav, sest seadus ei keela seda, kui teenuse eest tasub kolmas isik. Olgu see siis antud juhul firma enda töötaja. Kolmanda isiku poolt teenuse eest tasumine ei välista ostetud teenuse seotust ja vajalikkust maksumaksja enda tegevusega. Aga nagu öeldud, on see iga maksumaksja enda valik, kas ta erimeelsuste puhul maksuhalduriga nõustub maksuhalduri seisukohtadega või otsustab vaielda.

Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus puudub maksuhalduri sõnul ka siis, kui transpordipileti kohta väljastatud tšeki saab lugeda lihtsustatud arveks KMS § 37 lõike 9 tähenduses ja sellele lisatakse hiljem § 37 lõikes 11 nimetatud käibemaksukohustuslase rekvisiidid. Selline lihtsustatud arve ei ole väljastatud käibemaksukohustuslasele, nagu § 37 lõige 11 samas lõikes nimetatud rekvisiitide lisamiseks nõuab, vaid käibemaksukohustuslase töötajale. Ka Rahandusministeerium seob omapoolsetes KMS § 37 lõigete 9-11 kommentaarides nende lõigete rakendamise sellega, et teenuse saajaks/ostjaks on käibemaksukohustuslane ise, mitte tema töötaja. Sama seisukoht kehtib maksuhalduri sõnul ka siis, kui töötaja tuleb tööle taksoga.

Maksuhaldur on aga seisukohal, et juhul kui maksukohustuslane tellib veofirmalt spetsiaalselt teenuse töötajate kodunt tööle ja tagasi transportimiseks ja arve väljastatakse transpordifirma poolt maksukohustuslasele, siis erisoodustust TuMS seaduse tähenduses ei teki ja ka nimetatud arve alusel saab sisendkäibemaksu maha arvata, sest arve on väljastatud maksukohustuslasele endale.

Nagu märgitud, siin on, mille üle arutleda. Kindlasti tuleb lõpliku otsuse tegemiseks analüüsida iga kaasuse kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid. Küll aga tasub meeles pidada, et erisoodustuse puudumine ei tähenda automaatselt sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust.

Autor: Tõnis Elling, Leinonen OÜ nõustamisüksuse juht