Reisiteenuste käibemaksustamise kord aitab paljusid

Käibemaksuseaduses (KMS) on reisteenuste erikord sätestatud § 40. Rõhutada tuleb, et reisiteenuse maksustamise erikord ei puuduta ainult reisiettevõtjaid, nagu ekslikult kiputakse arvama. Reisiteenuse maksustamise aluseks on direktiivi 2006/112/EÜ artiklis 306 sätestatud reisiagendi eriskeem (special scheme for travel agents). Niinimetatud reisiagendi eriskeemi põhimõte on, et reisiagendi poolt oma nimel reisijale teenuste osutamisel loetakse reisiagendi käibeks üksnes tema poolt teiselt maksukohustuslaselt ostetud kaupade ja teenuste hinnale lisatud osa ehk marginaal nende edasimüügil reisijale. Vastav käive kuulub standardmääraga maksustamisele teenuse osutaja asukohariigis ehk siis Eestis.

Kuigi direktiivi artiklis 306 sätestatud erikorda nimetatakse reisiagendi eriskeemiks, on KMS-is lähtutud osutatavatest teenustest, mitte teenuse osutajast. Selle põhjuseks on Euroopa Kohtu lahendid[1], mille põhjal on Euroopa Komisjon võtnud seisukoha, et erikorda peab rakendama iga maksukohustuslane, kes osutab reisiga seotud teenust oma nimel ja kasutab selleks teiselt maksukohustuslaselt saadud teenust.

Töölähetuse puhul saab erikorda kasutada

Samadest kohtulahenditest tuleneb ka mõiste ”reisija” (“traveller”) tõlgendus – reisijana käsitatakse teenuse lõpptarbijat. Seega ei rakendata erikorda reisiteenuse müügil teisele reisibüroole, kes selle omakorda lõpptarbijale edasi müüb. Lõpptarbijaks on käibemaksukäsitluse kohaselt ka äriühing, kes ostab reisiteenust ettevõtluse tarbeks (nt töölähetus). KMS-is ei kasutata siiski mõistet ”reisija”, sest see mõiste tähendab Eesti õigusaktides selgelt üksnes füüsilist isikut. Seega tasub ettevõtjatel teada erikorra kasutamise aluseid, kui näiteks emafirma saadab enda ja tütarfirmade töötajad kõik töölähetusse ja kavatseb tütardele kohapealse majutuse ja muud kulud edasi müüa. Eriti hea on reisiteenuste erikorda kasutades edasi müüa just sellised kulutusi, mis on asukohamaaga seotud ja maksustatakse alati asukoha maa käibemaksu määraga. Need on eelkõige majutus, koolitus ja muud üritustega seotud kulutused.

Erikorda rakendatakse üksnes reisiteenuse osutamisel oma nimel. Teise isiku nimel reisiteenuse osutamine ehk vahendus jääb erikorra alt välja ja seda maksustatakse nagu tavalist vahendusteenust, st maksustatava väärtuse moodustab vahendustasu, mis kuulub maksustamisele vahendatava teenuse käibe tekkimise riigis. Oluline on eristada, millal loetakse teenus osutatuks oma nimel ja millal teise isiku nimel, st millal on tegemist ise teenuse osutamisega ja millal üksnes teenuse vahendamisega.

[1] C-163/91, C-308/96, C-94/97.

Autor: Tõnis Elling, Leinonen OÜ nõustamisüksuse juht