Roman Fosti, audiitor ja olümpialane

Samapalju kui jooksmine ja Roman Fosti igapäevatöö on sarnased, on need ka erinevad ning täiendavad üksteist. „Kui finantsnõustamine on puhtalt vaimne töö, siis jooksmine nõuab füüsiliste oskuste ühildamist koos vaimse poolega,” selgitab ta. Samas tunnistab Roman, et joostes puhkab ta tööst ning tööd tehes jooksust.

Rio de Janeiros peetavale olümpiale lunastas Roman pileti mullu augustis, kui lõpetas maailmameistrivõistlustel maratonijooksus 20. kohaga. Võrreldes paljude teiste sportlastega on Roman eliittasemele jõudnud oma igapäevatöö kõrvalt.

Jooksma hakkas Roman maast madalast ning on trenni teinud kõigi oma õpingute ja tööde kõrvalt. Rahandusmaailma sattus Roman 2004. aastal, mil ta asus Eesti Maaülikooli õppima majandusarvestust ja ökonoomikat. Pärast bakalaureusekraadi saamist oli talle selge, et senine haridus on liialt teoreetiline ning juurde oleks vaja õppida praktilist poolt. Nii sai järgmiseks õpingukohaks Tallinna Tehnikaülikooli rahandusarvestuse eriala magistrantuur. 2008. aastal läks Roman vahetusüliõpilasena Madridi.

Töötuaeg õpetas erialast tööd väärtustama

Õpingute kõrvalt on visa mees kogu aeg ka tööd teinud. Bakalaureusekraadi omandas ta ehitusvaldkonnas projektijuhina töötamise kõrvalt. „See andis väga hea kogemuse, sest pidin tegelema paralleelselt paljude erinevate ülesannetega, näiteks töötajaid värbama, kliente otsima, materjale hankima, ning paljude asjadega alustama päris nullist,” kõneleb ta.

Magistriõpingute kõrvalt töötas ta pangas pensionikindlustuse ja fondide nõustajana. Seda tööd meenutab Roman väikese kahetsustundega, sest tööle kandideeris ta investeerimisnõustajaks, kuid tööle asudes ilmnes, et tema töö eesmärk on II ja III pensionisamba müümine. „See polnud päris minu ootus, ma lootsin kogemust finantsalalt,” selgitab ta pisikest pettumust. Lisaks olid sel ajal kõik fondid punases ning inimesed ei tahtnud pensionifondidesse investeerida. Võimalus minna Madridi ülikooli tuli seega õigel ajal.

Madridis õppimine ei olnud kerge, sest ülikoolisüsteem erines oluliselt meie omast. Kui Eestis kasutasid õppejõud toona juba kõikvõimalikke kirjalikke õppevahendeid, siis Hispaanias õppejõud lihtsalt rääkis auditooriumi eest poolteist tundi ning tudengid kribisid tema juttu samal ajal hoolikalt üles. „Alguses oli minu jaoks seis ikka täiesti lootusetu, ma ei saanud millestki aru,” meenutab Roman. Siis aga võttis ta eesmärgiks õppida iga päev selgeks vähemalt kümme uut sõna pluss kõik ümbritsevaga seonduva. „Rasketes oludes oled sunnitud ning õpidki keele ära,” tähendab ta, et mõistab suurepäraselt neid venelasi, kes pole Eestis elades siinset keelt ära õppinud – neil pole lihtsalt vajadust. Tänu keele omandamisele sai Roman osa aga väga põnevatest loengutest. Näiteks meenutab ta loenguid, mis käsitlesid börsil investeerimist.

Praeguseks on Romanil magistritöö tegemata, kuid arvestades suurt koormust nii igapäevatöös kui sportlasekarjääris, pole see ka mingi ime. Seda enam, et mees ise ei taha tööd lihtsalt ära teha, vaid soovib, et tema magistritööst oleks ka praktiline kasu. „Aga mul on veel aega,” ei heida ta meelt.

Pärast Madridist tagasitulekut ei soovinud Roman aga enam panka müügitööle naasta ning meest ootas ees üks raskemaid aegu elus ehk ta otsis majanduse madalseisu jõudnud Eestis pool aastat tööd. „Sõin vaid makarone munaga, muuks ei jagunud raha,” meenutab ta, lisades, et selline aeg pani ta hindama, kui tähtis on see, et on erialane ja huvitav töö, mida teha.

Täismahus artiklit saab lugeda juunikuu Raamatupidamise Praktikust.

Autor: Silja Paavle, Õhtuleht