15. veebruar 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti maksumaksjad on juba ammu harjunud selle mõttega, et maksuseadused on täis erinevaid formaalsusi ja neid tuleb piinliku täpsusega järgida. Vastasel juhul on näiteks võimalik, et maksuhaldur keeldub ettevõtjale sisendkäibemaksu tagastamisest. Küll aga on sarnaste olukordade lahendamisel Euroopa Kohus olnud mitmel korral palju liberaalsem. Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus on ühise käibemaksusüsteemi aluspõhimõte, mida põhimõtteliselt ei tohi kitsendada ja mida rakendatakse kohe kogu sisendkäibemaksuga koormatud tehingutelt tasutud maksu osas[1]. Käibemaksusüsteemi mõte on vabastada ettevõtja täielikult kogu tema majandustegevuse raames tasumisele kuuluvast või tasutud käibemaksust. Ühine käibemaksusüsteem kindlustab seega kogu majandustegevuse täielikult neutraalse maksustamise, sõltumata selle eesmärkidest või tulemitest, tingimusel et tegevus ise oleks käibemaksuga maksustatav[2].

Käibemaksukoormus peab langema alati lõpptarbijale

Lihtsamalt öeldes tähendab see seda, et käibemaksukoormus peab langema lõpptarbijale. Ettevõtjatele ja ka isikutele, kes ei ole ennast registreerinud ettevõtjana, kuid tegutsevad ettevõtjatena ja nende tegevuse väljund on käibemaksuga maksustatav tegevus, neile peab olema tagatud sisendkäibemaksu maha-arvamise õigus hoolimata sellest, et nad ei ole ennast nõuete kohaselt käibemaksukohustuslaseks registreerinud.

Euroopa Kohus leiab, et käibemaksu neutraalsuse üldpõhimõte nõuab sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse andmist olukorras, kui sisulised nõuded on mahaarvamiseks täidetud. Seda isegi olukorras kui maksukohustuslane on jätnud täitmata mõned formaalsed nõuded[3]. Järelikult, kui maksuhalduril on olemas vajalikud andmed selleks, et tuvastada, et sisulised nõuded maha-arvamisele on täidetud, ei või ta kehtestada maksukohustuslase sisendkäibemaksu mahaarvamise õigusele piiranguid. Seda Euroopa Kohtu seisukohta oleks huvitav testida olukorras, kus üks Eesti maksukohustuslasest müüja on hooletusest või teadmatusest unustanud maksuhaldurit teavitamast, et ta lisab kinnisasja müügitehingule vabatahtlikult käibemaksu. Senine Eesti haldus- ja kohtupraktika on kindlalt seda meelt, et sellisel juhul ei ole ostjal õigust sisendkäibemaksu maha arvata. Ostjat karistatakse selle eest, et müüja on jätnud ühe formaalse nõude täitmata. Seda olukorda oleks huvitav analüüsida ja vajadusel ka Euroopa Kohtult eelotsust küsida.

Senine Euroopa Kohtu praktika tugineb peaasjalikult kaasustele, kus ostjal endal on jäänud mõni formaalne nõue täitamata, aga tal säilib ikkagi sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Vastupidist olukorda, kus müüja on jätnud midagi tegemata, esineb vähemalt Eestis tunduvalt tihedamini.

[1] Euroopa Kohtu otsused C-110/98; C-147/98; C-590/13.

[2] Euroopa Kohtu otsused C-110/98; C-147/98; C-590/13.

[3] Euroopa Kohtu otsused C-95/07; C-96/07; C-392/09; C-385/09; C-590/13.

Lähemalt kuulete olulisematest muudatustest käibemaksuseadustes 16. märtsil toimuval loengul Sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangud ja kohtupraktika.

Autor: Tõnis Elling, Leinonen OÜ nõustamisüksuse juht