22. oktoober 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Möödunud laenubuum näitas, et kõik pangad ei laenanud vastutustundlikult. Majanduskriisi ajal oli palju leibkondi, kes ei suutnud enam laenu tasuda või kes tegid seda, hambad ristis. Mitmed võlgnikud, kes ei suutnud laenu tasuda, olid sunnitud mõtlema suuremale teenistusele välismaal või müüma oma kodu odavamalt maha. Kinnisvarahindade kukkumine enam kui poole võrra tähendas, et kodu müük ei vabastanud veel võlast, vaid jättis üles laenuosa, mida tuli veel aastaid maksta.

Selliste olukordade vältimiseks peab riik võtma kasutusele ennetusabinõud. Kõige paremini hoiaks pankade laenutegevust ohjes võimalus, et pank peab hakkama hindama kinnisvara tegelikku väärtust, sest lahenduseks ei ole enam maksejõuetu kliendi kodu odavmüük.

Erinevalt Eestist ei ole paljudes teistes riikides ebaõnnestunud laenutehingu risk nii ebaproportsionaalselt suurel määral lükatud laenuvõtja kaela. Rootsis tehakse hättasattunud laenuvõtjale väike trahv või tõstetakse intressi protsendipunkti võrra. Sellega ka sanktsioonid piirduvad. USAs viiakse maksejõuetuse korral korteri võtmed panga lauale ja sellega on võlg kustutatud. Pärast korteri äraandmist ei jää üles mingisuguseid sabasid ega võlgu pikkadeks aastateks.

Eestis tegutsevad pangad ähvardavad igast võimalikust kitsendusest rääkides tõsta intressimarginaali ja omaosaluse määra. Kui ähvardused teoks saavad, võivad löögi alla sattuda eelkõige noored pered ja seetõttu on oluline, et riik jätkaks programmidega, mis aitavad noortel laenu võtta või soodsatel tingimustel korterit üürida.

Autor: Tuuli Seinberg, Kadri Simson