29. august 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui veel sajandi alguses tõid pöördelisi tulemusi sellised ideed, nagu ettevõtete tulumaksuvabastus investeeritult kasumilt, siis praeguseks ei kaasne maksumängudega enam nn veduriefekti, mis sajandi alguses toimis. Mitte et muudatused poleks vajalikud või arutelu nende üle mõttetu, aga arutelude sisu ja mõju on muutunud pinnavirvenduseks.

Maksumuudatused ise ei suurenda jõukust, ei too automaatselt kaasa palgatõusu. Nad on kõigest vahend millegi saavutamiseks. Laias laastus on maksumuudatustel kaks eesmärki: nad võivad kas soosida või pärssida ettevõtlustegevust ja seeläbi ka palgatõusu.

IRLi maksumuudatus, mis vabastaks alla 500 eurot teenivad inimesed tulumaksust, ei täida kumbagi eesmärki. Samamoodi ei täida kumbagi eesmärki punakollane sotside ja Reformierakonna koalitsiooni kokkulepe vähendada uuest aastat tulumaksu üks protsendipunkt ja tõsta tulumaksuvabamiinimumi 10 eurot. Tõsi, mõlemal on sotsiaalne mõõde, kuid jõukust see juurde ei tekita. Kogu supp potis jääb ikkagi sama lahjaks.

Kõige olulisem on ikkagi see, kas suudame toota paremaid kaupu ja pakkuda paremaid teenuseid – ning mis peamine, müüa neid üha kallimalt. Ilmeka näite hinna olulisusest tõi eelmisel gasellikongressil kalatööstur Mati Vetevool. Kui ta suudaks müüa oma tooteid 20% kallimalt, võiks ta töötajate palku tõsta hoobilt isegi kuni 40%. Ometi valitseb turumajanduses piisavalt tihe konkurents, mis seda teha ei lase. Ning juhul, kui ta teiste töösturitega sellise ühisleppe ka sõlmiks, saaks ta kaela kartellisüüdistuse.

Seepärast tasuks mõelda hoopis teises suunas. Kus ja kes on need uued vedurid, mis võiksid Eesti seiskunud majanduse taas käima tõmmata ning alles siis kuidas (vajadusel ka maksudega) saaksime neid aidata? Mõte ei peaks olema kramplikult kinni selles, mis ükskord toimis. Vastupidi, laskem mõtte vabaks, karbist välja. Äripäeva arvamuskonkursil Edukas Eesti on läbi jooksnud rida nupukaid ideid, mille teokstegemise korral oleks raske Eestis madalat palka maksta. Kujutame ette ühiskonda, kus iga kooli lõpetaja valdab lisaks eesti ja mitmele võõrkeelele ka programmeerimist ja säästmist. Selline maa ei saagi vaene olla, ikka jõukas.

Aga vaatamata pingutustele teistlaadsete mõtetega tähelepanu köita seisavad need ikka pigem riiulil. Põhjus on ilmselt lihtne. Psühholoogiliselt töötab paremini loosung „Raha kohe kätte“. Oskuste omandamine nõuab ju meist igaühe isiklikku pingutust.

Just viimasele peaksime aina rohkem mõtlema, sest õpitud abitus on kasutu. Kas ja kuidas saan ma ise oma palka tõsta? Leidma vastuse küsimusele, et mida mina paremini teen, kui palka juurde saan? Nendest väikeste ja isiklike vastuste summast koorub kokku suur.

Autor: Tuuli Seinberg, Harry Tuul