Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Sotsiaalmaksu miinimum hoiab inimesi tööturult eemal
Eesti tööturu olukord on skisofreeniline: küsid inimeste käest, iseäranis väljaspool Tallinna-Tartut – põhimure on see, et tööd pole. Küsid tööandjailt – inimesi ei ole, kirjutab kaupmeeste liidu juhatuse liige Kati Kusmin.
Hulk tööd jääb tegemata ja raha (nii töötajale, ettevõtjale kui riigile) teenimata suuresti kahel põhjusel: ühtede kvalifikatsioon ei sobi tänapäeva maailma, teised sooviksid ja suudaksid osaliselt panustada, kuid keskkond soodustab nende tööturult eemalpüsimist.
Statistika on ärevakstegev. Eelmise aasta lõpus oli töötuse määr Eestis ligi 9%, mis tähendab 59 000 töötut. Noorte hulgas oli töötuse määr aga lausa 19%. Samal ajal oli ainuüksi töötukassas registreeritud 11 600 vaba ametikohta. Sellise suundumuse jätkudes väheneb potentsiaalsete töötegijate arv juba selle kümnendi lõpuks 30 000 inimese võrra.
Säärases olukorras on meie ühiskonna esmane kohustus tuua tööturule tagasi need, kes suudaks ja sooviks täna panustada, kuid mingil põhjusel seda ometi ei tee. Milline töötegemise vorm tooks tagasi need, kes täna pole aktiivsed?
Hollandis töötavad Eurostati andmeil osalise tööajaga pooled töötajaist, Euroopa Liidus iga viies, Eestis aga iga kümnes. Selline paindlik tööaja kasutus lubaks aga tööturul osaleda nii õppuril, pensionäril, aga ka lapsevanemal lastekasvatamise ja koduhoidmise täienduseks või vahelduseks.
Mitmed majandusharud, näiteks kaubandus, hotelli- ja restoranimajandus, korrashoiuteenused vajavad oma sesoonse iseloomu tõttu sageli suurt hulka osalise ajaga töötajaid. Jaekaubanduses on Eestis kokku ligi 44 000 ametikohta, neist kolmveerand on teenindaja, oskustöölise või lihttöölise ametikohad.
See tähendab, et nõudlus osakoormusega töötajate järele on suur ning inimesi, kellele selline töövorm sobiks, on samuti palju. Ometi on selle rakendamisel pidur. 2010. aastal jõustunud sotsiaalmaksu seaduse muudatus tegi osalise tööajaga töökoha loomise ebaproportsionaalselt kalliks – tänavu tuleb ükskõik kui väikese koormusega töötaja pealt sotsiaalmaksu tasuda vähemalt 320-eurose kuupalga jagu.
Toome näite valdkonnast, kus osalise tööajaga töötamine on igati loomulik ja mõistlik. Eesti suurimas kinnisvarahalduse ja korrashoiuteenuseid pakkuvas ettevõttes oli keskmine palgakulu täistööaja kohta 498 eurot. Poole kohaga töötaja puhul tuleb aga sotsiaalmaksu määraks 33% asemel 42% ning kogu tööjõukulu 7% suurem. Veerandi kohaga tööaja puhul oleks sotsiaalmaksu määr lausa 85% tema palgast ning tööjõukulu 39% kallim.
Jah, alati võib oponeerida: „Kas madalamapalgalistel ametikohtadel on üldse tulevikku?“ või: „Milleks nuriseda, ettevõtjad, makske rohkem palka!“ Tõepoolest, mitmete teenindavate ametikohtade hulk tulevikus väheneb või need kujundatakse ümber, ent päris läbi nendeta ei saa. Müüja, kelleta ükski kauplus lähiajal siiski veel hakkama ei saa, ootab suuremat palka, ostja aga odavamat teenust. Toidu jaekaubanduses näiteks on puhaskasumi rentaablus vaid 1-2%. Kuni klient hääletab jalgadega odavama teenuse poolt, hääletab ta ka madalama palga poolt. Ühe palgatõus on teise hinnatõus.
Autor: Tuuli Seinberg, Kati Kusmin
Hetkel kuum
Enimloetud
1
Viimased uudised
Konverentsid ja koolitused
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Hetkel kuum
Ühe raamatupidamisbüroo kogukäibest 29% on tehingud riigifirmadega.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele