FIDIC lepingud – keel, õigus ja kohus?

Kuivõrd FIDIC lepingute tekstid on tõlgitud mitmetesse keeltesse (s.h. ka eesti keelde), siis on primaarse tähtsusega küsimus, kas kasutatakse inglisekeelset originaalversiooni või tõlget. Kuna inglisekeelne originaaltekst lähtub inglise õigusest, siis tuleb selle kasutamisel arvestada vajadusega mõista inglise keelt ka õiguskeelena, mitte üksnes üldise keelest aru saamise tasandil. Tõlkeversioonide puhul tuleb paratamatult arvestada võimalusega, et tõlge ei pruugi olla sajaprotsendiliselt täpne, mis võib omakorda tuua kaasa poolte erinevaid arusaamu lepingu tingimuste tõlgendamisel. Selge ja üheselt mõistetava lõpptulemi saavutamiseks on soovitatud, et lepingu koostamisel võiks lähtuda näiteks UNIDROIT rahvusvaheliste kaubanduslepingute printsiipidest (PICC), kuivõrd need on saadaval mitmetes keeltes ja kasutatavate terminite tähendust on seega võrdlemisi kerge kindlaks teha.

Lepingu keelega samavõrd oluline on ka informatsiooni vahetamise keel – on oluline, et mõlemad pooled seda väga kõrgel tasemel mõistaks ning peaks kokku lepitust ka kinni. Igal juhul tuleks arvestada sellega, et kui võimaliku vaidluse lahendamisel on menetluskeeleks mõni muu keel, siis tekib vajadus kogu relevantse muukeelse dokumentatsiooni tõlkimiseks, mis põhjustab lisakulusid ning ka tõlkeprotsessist tuleneda võivaid täiendavaid vaidlusküsimusi. Selline olukord ei ole kindlasti soovitatav.

Teine oluline lahendamist vajav küsimus on kohaldatava õiguse valik. Teisisõnu peavad pooled jõudma kokkuleppele, millistest õigusaktidest tuleb lepingu täitmise ja võimalike vaidluste tekkimise puhul lähtuda, arvestades seejuures ka lepingu keele ja kasutatud terminoloogiaga. On igati mõistetav, et võimalusel soovib eestlane eesti-, soomlane soome-, sakslane saksa õigust jne. Seetõttu võib antud küsimuses kokkuleppele jõudmine rahvusvaheliste lepingute puhul osutuda probleemseks. Praktikas on esinenud ka juhtumeid, kus kumbki pool ei ole teise poolt pakutuga nõus ning otsustatakse kompromissina kohaldada lepingule nii-öelda neutraalset ehk mõne kolmanda riigi õigust. Esmapilgul mõistlikuna tunduv lahendus kannab endas siiski ka selget ohtu – kui mõlema poole jaoks on valitud õigus täielikult võõras, siis on vaidluste tõusetumine pigem aja küsimus. Lepingut koostades tuleb seetõttu kohaldatava õiguse valikule pöörata erilist tähelepanu ja leida sobiv lahendus. Igal juhul peaksid lepingu pooled hoolitsema selle eest, et vähemalt kõige põhimõttelisemates lepinguga seotud õigusküsimustes ollakse vajalikuga kursis. Seetõttu tuleks lepingu sõlmimisel silmas pidada, et tihti tuleb selleks kasutada ka vastava riigi õigusprofessionaali abi, mis omakorda tähendab täiendavaid kulusid.

Vaidluste lahendamise osas kehtestavad FIDIC standardtingimused mitmeastmelise spetsiifilisi protseduure ja organeid hõlmava struktuuri, kuid praktikas otsustatakse seda tihti Eritingimustega muuta ja allutada vaidluse lahendamise õigus mõne riigi kohtusüsteemile. Milline konkreetne lahendus on üksikjuhu puhul sobivaim on igakordselt tuvastamist vajav küsimus, kuid mõnda üldist argumenti tuleks alati silmas pidada. Vahest olulisima näitena võib siinkohal esile tuua otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise vajadust võõrriigis. Lihtsamalt öeldes peaks olema tagatud, et positiivse otsuse saamisel on võimalik seda ka reaalselt täita ja nõuda lepingu teiselt poolelt otsuses ette nähtud kohustuse täitmist. Teiseks on kindlasti oluline menetluse läbiviimise keel – ei ole soovitav tekitada olukorda, kus suur osa või ka kogu oluline dokumentatsioon tuleb vaidluse lahendamiseks tõlkida menetluse keelde. Seega tuleb igal üksikjuhul kaaluda kas üldse ning mil viisil on mõistlik ja vajalik Eritingimustega standardtingimusi vaidluste lahendamise osas muuta, võttes arvesse ka keele ja kohaldatava õiguse osas kokku lepitut.