Kas saab vabaneda koormavast kohustuse täitmise nõudest?

Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 108 lg 2 ütleb, et kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisne raha maksmises, võib võlausaldaja nõuda temalt kohustuse täitmist. Sama säte ütleb koheselt aga ka, et kohustuse täitmiste ei või nõuda kui:

(I) kohustuse täitmine on võimatu;(II) kohustuse täitmine on võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas;(III) võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemusel muul viisil;(IV) kohustuse täitmine seisneb isikliku iseloomuga teenuse osutamises.

Kaks keeldumise alust; kui kohustuse täitmine on võimatu ja kui kohustus on isikliku iseloomuga, on üsnagi selged ja arusaadavad, sest ei saa ju tagastada asja mida enam füüsiliselt pole olemas või kohtutäituri kaudu sundida konkreetset artisti oma jõulupeol (isiklikult) esinema. Samas, teised kaks eeldust on olukorra hindamise küsimus, kus ei ole selgeid parameetreid ja nende kohaldamisel tuleb arvestada nii võlausaldaja kui ka võlgniku huvi konkreetsest situatsioonist lähtuvalt. Käesolevaga anna lühikese ülevaate, millal on võimalik võlgnikul vabaneda koormavast kohustustuse täitmise nõudest.Täitmisnõudest keeldumine, kui kohustuse täitmine on võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas, on nn praktilise võimatuse olukord. See tähendab, et objektiivsetel põhjustel võlgnik küll saaks omapoolset kohustust täita, kuid tegemist on situatsiooniga, kus see ei ole majanduslikel põhjustel mõistlik ega proportsionaalne. Kujunenud peab olema seega olukord, kus täitmine on muutunud sedavõrd koormavaks, kus täitmisele sundimine on võlgniku osas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega vastuolus.

Selgituseks tuleb siinkohal koheselt märkida, et tegemist ei ole üldise kohustusest vabanemise võimalusega, vaid kohustuse täitmise viisi asendamisega võlgnikule vähem koormaval moel.

Oluline on, et täitmisnõue peab olema ebaproportsionaalne. Seega ei saa võlgnik keelduda kohustuse täitmisest, kui see on tema jaoks küll esialgsest lepinguga võetud kohustusest märkimisväärselt kulukam (ja võlgniku hinnangul seeläbi ebamõistlikult koormav), kuid ka võlausaldajal on kulutused samas proportsioonis tõusnud või tõusevad seejärel kui võlgnik vabaneb täitmisnõudest. Ehk kui kaaluda täitmishuvi, mis on võlausaldajal, ja võlgniku huvi, siis peab olema tegemist selgelt ebavõrdse situatsiooniga võlgniku kahjuks.Täitmiskulude ja täitmishuvi omavahelisel võrdlusel on ilmse ebavõrdsusega tegemist eelduslikult olukorras, kus võlausaldaja nõuab sooritust, mille väärtus on100 eurot ja võlgnik peab selle kohustuse täitmiseks kandma kulutusi 190 euro ulatuses. Sellist huvide (väärtuse) võrdlemist põhjendatakse majandusliku teooriaga, mille kohaselt, kui kulud on suuremad kui täitmisest saadav tulu, on tegemist ressursside raiskamisega. Kuni nad on väiksemad ja tehingu saldot saab pidada positiivseks, st võlausaldajale tulenev kasum on suurem kui võlgniku poolt tehtavad (täiendavad) kulutused, saab sundida võlgnikku täitmiskohustusele, isegi kui võlgniku jaoks on täitmisegaseotud kulud esialgsega võrreldes oluliselt kasvanud.  Ehk ainuüksi fakt, et soorituse täitmine on võlgnikule läinud (oluliselt) kallimaks, ei ole piisav.Siinkohal tuleb ka lisada, et ebaproportsionaalsus peaks olema piisavalt suur. Olukorras, kus kohustuste saldo on küll negatiivne, kuid mitte oluliselt (st võlgniku kulutused on vaid marginaalselt suuremad kui võlausaldaja saadav sooritus), prevaleerib ikkagi võlausaldaja täitmisnõue. Selline “olulisuse” kriteerium tuleneb asjaolust, et võlgnik ei saaks vabaneda omale lepinguga võetud kohustustest liiga kergekäeliselt ja hakata seda vastuväidet kasutama vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule ja seadusele ning sama sätte lg 2 kohaselt tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. See tähendab, et algselt on pandud just võlgnikule kohustus käituda võlausaldaja suhtes heatahtlikult ning täita omale (vabatahtlikult!) lepinguga võetud kohustus korrektselt.Eelnev tähendab praktikas, et iga majanduslikus mõttes võlgniku jaoks soodsama tagajärjega õiguskaitsevahendi olemasolu (nt hinna alandamine) ei pea võlgnikku vabastama veel reaalse täitmise kohustusest. Näitlikustamiseks saab tuua olukorra, kus töövõtja pidi teostama vastavalt töövõtulepingule fassaaditööd. Kui fassaaditööd on teostatud ebakvaliteetselt ega vasta lepingus kokkulepitule, on võlausaldajal õigus nõuda kohast täitmist ja võlgnik peab oma sooritust parandama. Võlgnik ei vabane üksnes põhjusel, et tal tuleb teha olulisi lisakulutusi nt transpordile, tellingute rendile ja tööjõule, isegi kui võlgniku kulutused on suuremad kui võlausaldaja täitmisnõude väärtus (ehk fassaaditööde puudused). Samas saab aga arvestada olukorda, kus fassaaditööde parandamisega ei oleks võimalik võlgnikul täita oma järgmist lepingulist kohustust (nt ei ole võimalik saata ehitusmehi oma järgmisele objektile töid teostama) ja sellest tekib võlgnikule oluline kahju näiteks tasumisele kuuluva suure lepptrahvi ja/või ulatusliku saamata jäänud tulu tõttu. Sellisel juhul saaks pidada täitmisnõuet võlgniku suhtes ebaproportsionaalseks.VÕS § 108 lg 2 p-s 3 ettenähtud vastuväide, mõistlik võimalus saavutada taotletav tulemus muul viisil, on võlgniku poolt mõnevõrra lihtsamini rakendatav. See alus lähtub samuti majanduslikest põhimõtetest ning olukorras, kus võlgnik saab pakkuda asendustehingut, ei saa võlausaldaja nõuda esialgse kohustuse täitmist. VÕS § 135 lg 1 kohaselt, kui kahjustatud lepingupool tegi pärast lepingust taganemist mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil tehingu, millega ta saavutas sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti (asendustehing), võib kahjustatud lepingupool kohustust rikkunud lepingupoolelt kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe tasumist. Asendustehingu eesmärk on saada rahuldatud võlausaldaja täitmishuvi ja seega tuleb arvestada, et asendustehingut saab kasutada vaid olukorras, kus kohustuse asendamine on objektiivsetel alustel võimalik (nt ei saa asendada tellitud küttepuid heinapallidega). Eelpool toodud näite puhul võiks seega rakenduda olukord, kus võlgnik palkab alltöövõtu korras ettevõtte, kes teostab ise fassaaditööde parendustööd. Sellisel juhul ei jääks võlgnikul täitmata järgmine lepinguline kohustus ning võlausaldaja täitmisnõue saab rahuldatud.

Kokkuvõtlikult tuleb märkida, et võlaõiguses kehtiv hea usu põhimõte on ülimuslik ning seda tuleb arvestada nii lepingust kui ka seadusest tuleneva kohustuse täitmisel. Võlausaldaja peab oma nõuete realiseerimisel hindama võlgnikule võimalikke kaasnevaid kohustusi ning pelgalt põhimõtte pärast võlgnikku täitmisele sundida ei saa.