19. detsember 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kokkulepitud tööaja eest tuleb tööandjal ka siis tasuda, kui tööd pole
Kui tööandja ei võimalda töötajale temast sõltumata kokkulepitud tööaega, tuleb puudujäävad tunnid töölepingu seaduse § 35 alusel maksta töötajale välja keskmise töötasu ulatuses.
Küsimus: Poes on neli töötajat, korraga on tööl kaks inimest kahes vahetuses. On nn pikk ja lühike töönädal, kuid igas kuus jääb normtundidest kõvasti puudu – 50 tundi ja isegi rohkem. Kas see on õigustatud?
Vastus: Töölepingu pooled lepivad töölepingus kokku tööajas ja see kuulub töölepingu tingimusena täitmisele. Kui töötaja lepingus puudub märge tööajast ja/või töötundide hulgast seitsmepäevases ajavahemikus, siis eeldatakse, et kokkulepe on täistööajas, so 40 tundi seitsmepäevases ajavahemikus. Tööaja summeerimisel (kuni nelja kuu jooksul) jaotub tööaeg ebaühtlaselt ja võimalikud puudu (või üle) jäänud tunnid selguvad alles arvestusperioodi lõppedes. Näiteks ühe kuu pikkuse arvestusperioodi korral tuleb töötajale tagada kokkulepitud tööaeg ühe kuu arvestuses.
Kui tööandja ei võimalda töötajale temast sõltumata kokkulepitud/eelduslikku tööaega, tuleb puudujäävad tunnid töölepingu seaduse § 35 alusel maksta töötajale välja keskmise töötasu ulatuses. Sellekohase kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis koostatud pöördumise saab esitada tööandjale koheselt pärast seda palgapäeva, millest nähtub, et keskmist töötasu töö mitteandmisel pole makstud. Kui töösuhte pooled jäävad erimeelsusele, on võimalik töötajal maksmata töötasu nõudega pöörduda töövaidlusorgani (kohus või töövaidluskomisjon) poole.
Autor: Lemmi Kann, Kaia Taal
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!