Kas meeskonnas staaridele hiigeltasude maksmine suurendab meeskonna kui terviku tulemuslikkust, soodustab see koostööd või pigem vähendab, arutleb oma blogis Raimo Ülavere.
Aastal 2001 oli Enron maailma üks suurimaid energia, gaasi ja tselluloositööstusi. Seal töötas 22 000 inimest ja aastakäive oli 12 korda suurem kui Eesti riigi järgmise aasta eelarve. Sama aasta lõpus palus firma kohtult pankrotikaitset.
See kõik ja palju muudki, näiteks kuidas Enroni juhid vangi läksid jne, on üldteada asjad. Vähem teada on aga asjaolu, et Enron oli ka maailma ühe suurema ja mainekama konsultatsioonifirma McKinsey lemmikõpilane, kes maruliselt rakendas 90ndate lõpus konsultatsioonifirma “leiutatud” talendisõja praktikat. Mis muuhulgas tähendas seda, et firma sees võisid “talentide” sissetulekud küündida piltlikult öeldes tähtedeni – erinevused töötajate sissetulekutes olid kosmilised. Sõda talentide pärast ja selle väljendusena ulmelisi motivatsioonipakette on mitmed eksperdid pidanud tagantjärele ka üheks põhjuseks, mis viis Enroni languseni.
Jättes Enroni kurva loo kõrvale, on küsimus staaridest ja suurtest erinevustest palkades endiselt üleval: kas meeskonnas staaridele hiigeltasude maksmine suurendab meeskonna kui terviku tulemuslikkust, soodustab see koostööd? Või pigem vähendab?

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Raamatupidaja esilehele