Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Isiksustesti järgi oled sa lõbus ja abivalmis. Aga tegelikult?
Kas ja mil määral võib isiksusetesti põhjal inimese üle otsustada? Selgub, et pigem kuuluvad isiksusetestid kategooriasse "hea teada", nendib oma blogis Raimo Ülavere.
Ma annan endale aru, et võin järgnevaga endale mõningase pahameele krae vahele kutsuda, ent teema on selleks liiga laialtlevinud ja intrigeeriv, et sellest mööda vaadata.
Olen koolitaja ja coach´ina viimastel aastatel näinud mitmesuguseid isiksuse tüüpe määravaid teste. Et mitte ühele või teisele liiga teha, siis ei soovi neid siin ükshaaval üles loetleda, ent teate neid ehk isegi – tavapäraselt on nad mingid akronüümid inimtüüpide esitähtedest. Olen ka paari ise teinud. Ja mõelnud ning kuulanud pärast testi tegemist ka teisi, kas ja mis neist kasu on olnud.
Lühike vastus – enamikel puhkudel (NB! mitte kõigil) on need hinnangud läinud kategooriasse “nice to know”. Ehk hea teada. Alates sellest teadmisest, et milline on tõenäoliselt sinu klient ja koostööpartner kuni teadmiseni, milline inimtüüp sa ise oled ja mida peaksid sellest järeldama sina ise ja sinu kolleegid.
Miks see nii on? Ometi saame justkui teada väärtuslikku infot iseenda ja teiste kohta, mille järel peaksime oskama siis teatud inimestega teatul moel ja tulemuslikumalt käituda. Miks aga siis ainult “hea teada”?
Inimese käitumise määrab paljudel puhkudel eelkõige situatsioon, mitte isiksuse tüüp. Kaheldamatult mõjutab meie isikupära ja inimtüüp seda, millistesse olukordadesse me satume. Ent juba seal olukorras olles võivad olukorrast tingitud mõjurid sundida inimest käituma täiesti teistmoodi, kui tema inimtüüp seda eeldaks. Selle kohta on tehtud terve trobikond eksperimente.
Näiteks üks neist kirjeldab, kuidas teoloogilise seminari õpilased täitsid isiksustesti ning anti teada, et pärast seda peavad nad pidama lühikese ettekande. Pooltele anti ülesanne ette valmistada kõne sellest, kuhu seminari lõpetaja võiks tööle minna ning ülejäänutele sellest, kuidas olla hea samariitlane. Kõnet pidi esitama teises ruumis. Lisaks jagati kõik osalised kolme gruppi: ühele öeldi, et tal on kiire, teisele, et tal on mõõdukalt kiire ning kolmandal oli aega küll. Ja nüüd “trikk”: kahe ruumi vahel “vedeles” maas mees, kes köhis, ägas ja ilmselgelt vajas abi. Niisiis, kes teda aitasid?
Tulemused olid huvitavad, et mitte öelda enamat (tegemist oli teoloogia üliõpilastega).
Esiteks, jaotuse põhjal, kui kiire kellelgi oli, aitasid meest:polnud kiire 63%mõõdukalt kiire 45%kiire 10%
Ja teiseks – nendest, kes pidid pidama kõne heast samariitlasest, aitasid 53%, nendest, kes aga lihtsalt rääkima seminari lõpetanute võimalustest, vaid 29%.
Milline aga oli inimeste isiksustestide seos konkreetse käitumisega? Marginaalne, väidavad eksperimendi tegijad.
Inimesed tunduvad olema pigem keerulised ja olukorrad komplekssed ning inimeste käitumist nendes olukordades ei suuda isiksustestid sellelaadseid eksperimente uskudes ette näha. Ja teisalt on üsna riskantne teha kaugeleulatuvaid järeldusi inimese kohta ainult tema käitumist jälgides – küsimus on olukordades ja selle mõjus, mitte isiksustüübis.
Muuseas, nende testide täitmine ja tulemuste vaagimine ning sellega seotud koolitused on reeglina igavesti vahvad ja lõbusad. Vähemasti niipalju kui kuulnud ja näinud olen. Hea teada!
Autor: Lemmi Kann, Raimo Ülavere
Hetkel kuum
Enimloetud
Viimased uudised
Maksuriskiga autokoolid on MTA radaril!
Üle 2000 inimese on juba andnud endast märku
Konverentsid ja koolitused
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Hetkel kuum
“Päti raamatupidaja – järelikult ise ka pätt”
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele