Milline on äriühingu juhi vastutusele maksunõuete täitmisel, selgitas ajakirjas "Raamatupidamise Praktik" LAWIN Lepik & Luhaäär vandeadvokaat Maret Hallikma.
Maksukorralduse seaduse paragrahv 40 sätestab äriühingu juhi vastutuse üldised alused. Oluline on siinkohal märkida, et maksukorralduse seadus märgib võimaliku vastutuskohustuse subjektina nii äriühingu seaduslikku esindajat (juhatuse liige) kui ka tegevjuhti või vara valitsejat. Seega erineb vastutuskohustuse ulatus siin näiteks äriseadustiku normidest, mis eelkõige käsitlevad seadusliku esindaja vastutust.
Vastutus maksuvõla eest võib tekkida aga ka näiteks tegevjuhil, kes juhatuse liikmena äriregistrisse kantud ei ole. Kui äriühingul on mitu vastutavat isikut, siis üldreeglina kehtib nende suhtes solidaarne vastutus. See tähendab, et maksuhaldur võib maksuvõla tasumist kogu ulatuses või osaliselt nõuda ka vaid ühelt isikult.
Ehkki maksukorralduse seaduses on toodud äriühingu juhi vastutuse alused, ei tähenda see, et maksuhalduril on äriühingu maksuvõla tekkimisel õigus automaatselt esitada nõue äriühingu juhile. Maksukorralduse seaduse paragrahvist 40 tuleneb nimelt, et äriühingu juht vastutab maksuvõla eest juhul, kui ta jätab tahtlikult või raskest hooletusest äriühingu vara arvelt täitmata ühingu maksukohustuse.
Seega arvestatakse vastutuskohustuse puhul äriühingu juhi tegevust või tegevusetust maksukohustuse täitmisel – kui ilmnevad tahtluse või raske hooletuse tunnused, võib see olla aluseks vastutuskohustuse tekkimisele. Üldjuhul saab äriühingu juhi maksuvõlgnevuse tasumise kohustusest rääkida siis, kui äriühingult endalt ei ole õnnestunud varem sundtäitmise käigus maksuvõlga kätte saada või kui ühing on tunnistatud maksejõuetuks.
Vastutusotsus
Seadusandja on maksuhaldurile vastutuskohustuse rakendamiseks andnud küllalt suured õigused. Kui tsiviilõigusliku vastutuse puhul peab võlausaldaja esitama võlausaldaja suhtes hagiavalduse kohtusse, siis maksuhaldur annab, kohtusse pöördumata, maksuvõla sissenõudmiseks välja haldusakti, mida nimetatakse vastutusotsuseks. Muidugi, enne vastutusotsuse andmist peab maksuhaldur tegema menetluse, mille käigus uuritakse, kas on olemas vastutuse tekkimise alused, st kas juhi käitumises on tahtluse või raske hooletuse tunnused. Vastutusotsuses peavad sisalduma ka vastavad põhjendused ning toodud ära maksusumma arvutamise metoodika (maksuvõla kujunemine).
Kui isik, kelle suhtes vastutusotsus väljastati, ei nõustu sellega, on vastutusotsuse vaidlustamiseks võimalik pöörduda kohtusse. Nii nagu teisi maksukohustusega seotud vaidlusi, lahendab ka vastutusotsusega seotud vaidlusi halduskohus.
Juhi süü tuvastamine
Üks keerulisemaid küsimusi vastutusotsuse tegemisega seotud vaidlustes on olnud juhi vastutuse tekkimise aluste olemasolu ehk siis küsimus, millal siiski võib rääkida juhi vastutusest ning mida mõista tahtluse ja raske hooletuse all. “Esimeseks pääsukeseks“ selles valdkonnas võib pidada riigikohtu 2005. aasta lahendit, kus riigikohus rõhutas, et mitte igasugune äriühingu juhi kohustuste rikkumine ei saa olla vastutuskohustuse tekkimise aluseks..
Vastutusotsuse tegemine on põhjendatud juhul, kui: * tuvastatud on juhatuse liikme tahtlus või hooletus oma kohustuste rikkumisel; * tegemist on maksukorralduse seadusest ja maksuseadustest tuleneva kohustuse rikkumisega; * sellise kohustuse rikkumine on toonud kaasa maksuvõla tekkimise. Alles siis, kui kõik need kolm tingimust on täidetud, võib rääkida vastutuskohustuse tekkimisest.Riigikohus rõhutas selles lahendis ka, et nende kolme tingimuse esinemist peab eelkõige tõendama just maksuhaldur ja vastutusotsus peab olema vastavalt selgesti ja arusaadavalt põhjendatud.
Siinjuures on oluline viidata, et kuigi maksukorralduse seadus näeb ette juhtide solidaarse vastutuse, viitas riigikohus, et iga äriühingu juhi süü tuleb siiski tuvastada eraldi. See tähendab, et on võimalik, et mõni juhtidest, erinevalt teistest, pole süüdi või et juhtide süü vorm on erinev.Juhtide individuaalse süü tuvastamist on käsitlenud ka Tallinna Ringkonnakohus ühes käesoleval aastal jõustunud kohtulahendis. Selles asjas oli muu hulgas vaidlusaluseks küsimus, kas üks juhatuse liige võiks vastutusest vabaneda, kui on olemas juhtide omavaheline tööjaotus, ning vastutada üksnes oma valdkonnaga seotud küsimuste eest. Ringkonnakohus sellega ei nõustunud, leides, et ehkki kahe- või enamaliikmelise juhtorgani puhul võib olla otstarbekas äriühingu tegevusvaldkondade korraldamine ja juhtimistegevuse jagamine, on seaduses sätestatud äriühingu kohustuste puhul oluline, et kõik kohustused oleksid nõuetekohaselt täidetud.Seega: ehkki kõik juhatuse liikmed ei pea tegelema sisuliste raamatupidamis- või maksuküsimustega, ei tähenda see, et teised juhatuse liikmed on osaühingu ja kolmandate isikute ees sellest kohustusest vabastatud
Sellisel juhul aga võib vastutuse tuvastamisel olla määravaks juhatuse liikme süü vorm: näiteks kui üks juhtorgani liige lähtub üksnes organisisesest kohustuste jagamise kokkuleppest ega huvitu üldse teiste liikmete tegevusest, ei ole ka see üks liige täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, kui teised liikmed tegutsevad ebaseaduslikult. Erandiks võib olla näiteks olukord, kus ühel juhatuse liikmel ei olnud temast sõltumatutel asjaoludel võimalik tutvuda teiste juhatuse liikmete tegevusega (talle ei esitatud nõuetekohast informatsiooni vms).
Tahtlus ja raske hooletus
Kui lähtuda võlaõigusseaduse määratlusest, tuleb raske hooletusena mõista käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmist, tahtluse all aga õigusvastase tagajärje soovimist võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Raske hooletuse tuvastamisega seoses on riigikohus samas 2005. aasta lahendis märkinud, et maksuhalduril lasub eriti suur koormus raske hooletuse tuvastamisel ja motiveerimisel, sest kerge hooletus ei too kaasa juhatuse liikme vastutust. Tahtluse puhul on riigikohus teistes maksuasjades veel eristanud otsest ja kaudset tahtlust ning leidnud, et teatud juhtudel võib maksukohustuse tekkimisel olla määravaks ka kaudse tahtluse olemasolu. Nende õiguslike määratluste sisustamine on praktikas sageli keeruline ja vaidluse korral vajab vastutusotsuse saanud isik ilmselt juriidilise nõustaja abi.
Vastutuse lõppemise alused
Juhi vastutuskohustus lõpeb aegumistähtaja saabumisel. Maksukorralduse seaduse kohaselt on vastutusotsuse tegemisel sarnased tähtajad maksusumma määramise tähtajaga, mis üldjuhul on kolm aastat, tahtluse korral aga kuus aastat. See tähendab, et maksuhaldur ei saa juhilt sisse nõuda maksuvõlga, mis on vanem kui kuus aastat ning kolme aasta taguse maksuvõla puhul peab olema tuvastatud juhi tahtlus. Täpsemalt: vastutusotsus tuleb teha enne, kui saabub aegumistähtaeg.Vastutuse lõppemise alusena on riigikohus 2009. aastal tehtud kohtulahendis viidanud ka äriühingu, kelle maksuvõla tasumist nõutakse, registrist kustutamisele. Riigikohus viitas siin, et juhi solidaarne vastutus äriühingu maksuvõla eest on olemuselt aktsessoorne kõrvalkohustus, see tähendab, et kõrvalkohustuse kehtivuse eelduseks on põhikohustuse kehtivus. Kohustusi saab omada üksnes olemasolev juriidiline isik, seega toob äriühingu registrist kustutamine kaasa tema õiguste ja kohustuste, sh maksukohustuste lõppemise.
Samas täpsustas riigikohus, et kui juhile on tehtud vastutusotsus enne äriühingu registrist kustutamist, siis jääb vastutusotsuses esitatud nõue kehtima ka pärast äriühingu lõppemist, küll aga ei saa vastutusotsust teha registrist kustutatud äriühingu maksuvõla suhtes. Erandina jääb vastutuskohustus kehtima juhul, kui isik, kellelt maksuvõla tasumist nõutakse, on toime pannud maksukuriteo. Sel juhul nõuab maksuhaldur maksuvõla sisse tsiviilhagi esitamise teel.
Põhimõte, mille kohaselt vastutuskohustus on üldjuhul seotud maksukohustuse kui põhikohustuse kehtivusega, tähendab ka seda, et kui maksuvõlga on vähendatud näiteks kompromissiotsuse tõttu pankrotimenetluses, siis saab vastutusotsusega sisse nõuda vaid allesjäänud maksuvõla.
Loe pikemalt ajakirjast Raamatupidamise Praktik. Autor: Lemmi Kann, Maret Hallikma
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!