Järgmisest aastast hakkavad mitte-FIEdest metsaomanikele kehtima uued tingimused metsa müügist saadud tulu ja sellest tehtavate mahaarvamiste arvestamisele ning deklareerimisele-maksustamisele.
Siiani oli tulumaksuseaduse § 37 lõikes 8 mitte-FIEdest metsaomanikele kirjas lisareeglid ainult metsa raieõiguse müügi maksustamise kohta. Sellest saadud tulust oli lisaks tavalistele vara müügiga seotud kuludele võimalik enne selle maksustamist maha arvata ka metsa uuendamiseks tehtud kulud. Seejuures on uuendamise kulusid olnud võimalik edasi kanda ka järgmistele aastatele. Mingit ajalist piiri ei olnud seatud – kui mõnel aastal tehti metsa uuendamiseks kulusid rohkem, kui saadi raieõiguse müügist tulu, kandus kahjum edasi n-ö lõpmatuseni.
Järgmisel aastal olukord muutub 2012. aastast raieõigusele ja puude lõikamisele samad maksureeglid
Kõigepealt rakenduvad §-s 38 toodud täiendavad mahaarvamised lisaks raieõiguse müügitulule ka omaniku enda mahavõetud ja oma nime all müüdud metsamaterjali müügitulule. Seadus räägib küll miskipärast maharaiutud puudest, kuigi meil aetakse neid asju ikka saega.
Tulumaksuseaduse ja metsaseaduse teksti seotus maksustamisega mitte-FIEdest metsaomanikele siiani erilist segadust ei põhjustanud. Järgmisest aastast kehtima hakkavasse seadusse süvenemisel on kahjuks ilmne, et asi tehti ära sellele eriti mõtlemata. Metsaseaduse ja selle rohkete muudatuste tekstide koostamisel ei mõeldud ju maksustamisele üldse, sest tulumaksuseadus seoti metsaseadusega alles hiljem.
Probleemne on ennekõike metsamaterjali mõiste ülekandumine arvestades, et metsamaterjali mõiste on määratud metsaseaduse § 28 lõikega 2: metsamaterjal on langetatud puu ja puutüvi ning puutüve järkamisel saadud tüveosa. Järelikult rohkem töödeldud puit ei ole metsamaterjal.
Metsaseaduse § 37 lõikes 8 räägitakse aga metsamaterjalist sortimentide lõikes, mis on “palk, paberipuu, tehnoloogiline puit, küttepuu, post, latt ja muu”. Siin kasutatakse juba sõnu, mille sisu ei ole selgitatud üheski õigusaktis ja mida õigusriigis tohiks ametnikud sisustada väljendiga „siililegi selge“ või „see on ju loomulik“, eriti kui see võib mõjutada maksustamist.
Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on järgatud tüveosa nendest ainult palk. Kõige hullem on aga lugu küttepuuga. Ostjale on küttepuu ju see puu, mida saab ahju ajada, ja selleks on tüvejuppe vaja kindlasti pikkupidi lõhkuda. Ja kuidas võiks järkamisel saadud tüveosast tekkida latt?
Mis võiks kohtuvaidluses juhtuda, kui metsaomanik apelleeriks paragrahvile 37 ja maksuamet paragrahvile 28, ei hakka ennustama.
Siinkohal tuleb igaks juhuks meelde tuletada, et ka raieõiguse müümise sisu ja protseduur on kindlaks määratud metsaseaduses: sellestki räägib § 37, aga see on ka ainuke raieõigust lähemalt kajastav paragrahv. Maksustamise seisukohalt on raieõiguse müüki iseloomustavaks näitajaks eelkõige see, et metsa omanik ei müü teiste mahavõetud puid enda nime all.
Tulusid ja kulusid saab edasi kanda kolm aastat
Teiseks saavad täiendavalt mahaarvatavateks kõik metsa majandamise, mitte ainult selle uuendamise kulud. Seejuures saab aasta müügitulust maha arvata kõigis omaniku metsades aasta jooksul tehtud majandamise kulud, mitte ainult sellel aastal tulu toonud metsaosa majandamise kulud.
Kolmandaks saavad mitte-FIEd 2012. aastast nii raieõiguse ja metsamaterjali võõrandamisest saadud kasu kui ka sellest tehtavaid täiendavaid mahaarvamisi edasi kanda kuni kolmele järgnevale maksustamisperioodile. Hiljemalt kolmandal aastal pärast kasu saamist tuleb see deklareerida ja tulumaks ära maksta, pikemalt kui kolm aastat nende tegemisest ei saa metsa majandamise kulusid tagantjärele tulust maha arvata. Siiani kanti raieõiguse müügist mahaarvatud uuendamise kulusid edasi sisuliselt lõpmata kaua, sest mingit ajalist piirangut ei olnud seatud.
Siin on aga üks probleem seaduse sõnastusega. Nimelt ütleb tulumaksuseaduse § 37 lõige 10, et kasvava metsa raieõiguse ja raiutud metsamaterjali võõrandamisest saadud kasu võib edasi kanda kuni kolmele järgnevale maksustamisperioodile ning et maksumaksjal on õigus vähendada edasikantud kasu sellel maksustamisperioodil tehtud lõikes 8 nimetatud kulu võrra.
Mida tähendab siin sõna “sellel”? Seda võib tõlgendada ka nii, et edasikantud tulust võib ikkagi maha arvata ainult selle saamise aastal tehtud kulud ja iga aasta arvestust peetakse eraldi. Teisalt on seaduse kirjutamisel mõeldud, et edasikantavast tulust saab maha arvata ka järgmistel aastatel tehtud kulud. Hea oleks, kui maksuamet ja rahandusministeerium ütleks välja selge seisukoha, et seadust tuleb rakendada nii, nagu seda mõeldi, mitte nagu kirja pandi.
Muutub ka olukord tulust tehtavate mahaarvamiste sidumises keskkonnaametile esitavate metsateatise ja ametilt saadud nõusolekuga. Teatise peab keskkonnaametile esitama kavandatavate raiete ja metsa uuendamise kohta ning metsakahjustuste ja pärandkultuuriobjektide kohta kohe pärast seda, kui omanik on nendest teada saanud.
Metsa majandamise juures on ka suuri kulutusi nõudvaid tegevusi, mille kohta ei pea keskkonnaametile mingit teatist esitama ega saama neilt nõusolekut, näiteks maaparandus. ! Seepärast ütlebki tulumaksuseadus järgmisest aastast, et metsa majandamise kulude tulust mahaarvamise tingimuseks on metsateatise esitamine keskkonnaametile ja sealt mahaarvatavaid kulutusi põhjustanud tegevustele nõusoleku saamine ainult siis, kui metsaseadus teatise esitamist ette näeb. Metsaseaduse järgi majandamiseks nimetatavaid kulusid, mis teatise esitamist ei nõua, võib tulust maha arvata mingeid täiendavaid (lisaks tavalistele algdokumentidele, lepingutele jms) pabereid produtseerimata.
Tavalised ja täiendavad mahaarvamised
Igasuguse vara müügitulust saab maha arvata kõigepealt selle soetamismaksumuse, mis on vara ostuhind (sisaldab ka ostuga seotud kulusid) pluss selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud kulud, ning teiseks vara müügiga vahetult seotud kulud. Nendest räägib § 37 lõige 1. Nimetame neid viimaseid siin selguse mõttes üldisteks vara müügi kuludeks.
Et metsast puid müüa saaks, on ju alati vaja teha kulutusi nende mahalõikamiseks, laasimiseks, järkamiseks ja väljavedamiseks ning võib-olla ka ladustamiseks. Kui ostja tahab palke või küttepuid, läheb ka järgatud tüvede sobivasse formaati töötlemine midagi maksma jne.
Tulumaksuseaduse § 37 lõigetes 8, 9 ja 10 (2011. aastal ainult lõige 8) toodud metsa majandamisega seotud kulud, mida saab kolme aasta piires liigutada, on aga täiendavad mahaarvamised: seadus ütleb, et neid loetakse üldiste kulude kõrval samuti vara müügiga seotuks.
Järgmise aasta tulumaksuseadus suhtub metsa müügi juures üldiste ja täiendavate kulude mahaarvamisse erinevalt. Täiendavaid kulusid saab koos tuludega nihutada kolme aasta piires, üldisi vara müügi kulusid aga mitte: neid saab tulust maha arvata ainult nende tegemise (raha tegeliku liikumise) aastal. Kahjumisse nende arvel minna ei saa, nii et kui aastas müügitulu ei saada või nihutatakse selle maksustamist edasi, ei saa vara müügi üldisi kulusid millestki maha arvata – ja nad jäävadki tulust maha arvamata.
Soetamismaksumust ja parendamist-täiendamist saab aga tulust maha arvata sõltumata kulu tegemise ajast.
Siin on väga oluline, kas metsamaterjali mõistet käsitletakse metsaseaduse § 28 või 37 järgi. Kui mitte-FIE müüb ise maha võetud (või maha võtta lastud) puid, mille töötlemisel on jäädud metsamaterjali piiridesse (sest sellist mõistet seadused kasutavad), saab ta nende müügist saadud tulust maha arvata nii üldised vara müügiga seotud kulud kui ka metsa majandamiseks tehtud kulud. Kui aga puid töödeldakse rohkem, ei saa täiendavaid, s.o metsa majandamise kulusid maha arvata.
Kui metsamaterjaliks nimetamise piiri määrab seejuures § 28, on kõik järkamisest peenema töötlemisega (ja ka töödeldud puidu ladustamise ning transpordiga) seotud kulud tavalised vara müügi kulud, mida nende tegemise aastast edasi kanda ei saa. Kui aga lähtuda §-st 37, on kõik oma metsa puude müümisega seotud kulud täiendavad, st kolme aasta piirides nihutatavad.
Lõpuks räägib metsaseadus metsa majandamise peatükis aga ka metsamaterjali võõrandamisest (§ 37), nii et võiks ka vabalt öelda, et kõik metsamaterjali müügiga seotud kulud on metsa majandamise kulud, st kolme aasta piires nihutatavad
Tahaks kangesti kellegi käest küsida, mida seadusemuudatuse teksti koostamisel ja vastuvõtmisel mõeldi (kui üldse) ja mis sellest asjast nüüd saab? Kõige lihtsamaks lahenduseks oleks maksuameti ja rahandusministeeriumi selge seisukoht, kuidas seda asja praktikas rakendada.
Mis majandamisest välja jääb?
Kui kõik metsa majandamisega seotud kulud saab tulust maha arvata, mis siis siit üle jääb? Majandamine ongi ju kõik, mis omanik metsaga ette võtab. Ja kust hakkab mahaarvavate kulude piir jooksma metsa majandamisel FIEde ehk iseseisva majandustegevuse käigus ja mitte-FIEna majandamise vahel?Nagu eespool öeldud, oleneb väga palju sellest, mida loetakse metsamaterjaliks. Ka FIEde täiendava maksuvaba mahaarvamise tingimuseks on metsamaterjal.Soetamismaksumusest ei loeta metsa majandamise kuluks kinnistu ostuhinda. Puude soetamismaksumus on omaette küsimus, millest lähemalt allpool. Küll aga on parendamine ja täiendamine osa majandamisest. Kinnistu juures on parendamine näiteks maaparandus, täiendamine aga metsa istutamine kinnistul sinna, kus seda enne ei kasvanud.
Metsaseaduse järgi võiks neid nimetada ka osaks majandamisest, aga tulumaksuseaduse kohaselt on need osa soetamismaksumusest. See variant on metsaomanikule kasulikum, sest ei piira kulude mahaarvamise aega. Tuleb ainult meeles pidada, et igasugust kulu saab maha arvata ainult üks kord.
Metsaseaduse § 16 järgi on metsa majandamine selle uuendamine, kasvatamine, kasutamine ja metsakaitse. Metsaseadus lausa kohustab metsaomanikku metsa uuendama ning näeb ette ka konkreetsed tegevused (§ 24). Metsa kasvatamise juures räägib metsaseadus erinevat liiki raietest ning ka maaparandusest.
Ilmselt ei muutu riigikohtu seisukoht FIEde tegevuse kui pikemaajalise iseseisva majandustegevuse tõlgendamisel ka järgmisel aastal. Seega ei ole metsa majandamine FIEna ja mitte-FIE-na tulust tehtavate mahaarvamiste mõttes päris sama. Mitte-FIE metsamüüki on nii kohtud kui ka uue seadusemuudatuse seletuskirja koostajad miskipärast käsitlenud kui ühekordset tegevust, kuigi omanik peab metsa pidevalt hooldama-majandama ja tulumaksuseadus räägib mitme aasta tuludest ja kuludest.
See aga tähendab, et kuigi metsa majandamiseks tuleb nii või teisiti kasutada masinaid, saab nende ostuhinda kuludesse kanda FIE. Mitte-FIE saab kuludesse kanda ainult masinate iga-aastased otsesed ekspluatatsioonikulud või rentimise kulud. Kindlasti ei saa mitte-FIE tuludest maha arvata üldisi transpordikulusid ja kontorikulusid ning tööriiete ostmist.
Transpordikuludega läheb lugu FIEde ja mitte-FIEde majandustegevuse vahel segaseks ja hea oleks, kui asjaomased riigiorganid võtaks enne kohtuvaidlusi selge seisukoha. Kuidas peaks mitte-FIE tõendama metsa majandamisega seotud transpordikulusid, kui seadus räägib ainult dokumentaalselt tõendatud ja otseselt seotud kuludest? Seadusse on seda lihtne kirja panna, aga mis pärast seda juhtuma hakkab, on omaette lugu.
Ausalt öeldes on nüüd, kus mitte-FIE saab tulust maha arvata kogu metsa majandamise kulud, natuke tobe tõmmata piiri ettevõtluse (deklaratsiooni E-vorm) ja niisama vara müügi vahel (deklaratsiooni A-vorm). Aga mingi piiri peab kohus vaidluse korral tõmbama.
FIEdel pole ettevõtluses tuludel ja kuludel mingeid erilisi ajalisi raame ega ka nende vaba edasikandmise võimalusi. Kulud saab kanda ettevõtluse kuludesse ainult nende tegemise aastal ja tulud tuleb arvele võtta nende kättesaamise aastal ning maksudega läheb nii, nagu arvepidamine iga aasta kohta näitab.
Nii FIE kui mitte-FIE peavad oma tulu teenimisega seotud dokumente säilitama seitse aastat. Raamatupidamise seadus kehtib aga ainult FIEdele, seega ei pea mitte-FIEdel olema dokumentide registreerimise päevaraamatut. Nõuded kulusid tõendavatele dokumentidele on aga iseenesest samad.
Mahalõigatud puude soetamismaksumusest ja vara võõrandamisest saadud kasu või kahju arvestamisest loe edasi ajakirjast Raamatupidamise Praktik . Autor: Lemmi Kann, Olavi Kärsna
Seotud lood
Infopanga võlaregister on viimase nelja kuu jooksul aidanud ettevõtetel võlglastelt tagasi saada keskmiselt 47% võlgadest ja augustis tõusis see näitaja koguni 79%-ni.