Rahandusministeerium soovib riigihangete seaduse ning nõustamis- ja kohtupraktika analüüsimise abil muuta riigihangete läbiviimise praktikad ühetaolisemaks ning kvaliteetsemaks, kirjutab rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna juhataja Agris Peedu.
Esimesed valminud analüüsid puudutavad alltöövõtu regulatsiooni, maksuvõlga riigihangetes ja lihtsustatud korras teenuste tellimist.
Viimastel aastatel on üha enam küsitud, kas täna kehtiv riigihangete seadus on piisavalt selgelt ja üheselt tõlgendatav. Seaduse muutmise vajadusest on räägitud ehitusvaldkonnas tegutsevate pahatahtlike ettevõtete tegevuse tõttu alltöövõtu kasutamisel. Alltöövõtuga seotud probleemide tõusu näitab ka rahandusministeeriumi viimase aasta nõustamispraktika, kus hankijad püüavad leida lahendusi eelnevaid hankelepinguid rikkunud pakkujate hankemenetlusest eemale hoidmiseks.
Alltöövõtuga seotud kitsaskohti on püütud lahendada riigihangete seaduse viimaste muudustega ning töö jätkub ka täna. Regulatsiooniga seotud probleemid võib laias laastus jagada kaheks – alltöövõtjad ja hankelepingu täitmisega seotud rikkumised.
Rahandusministeeriumis valminud alltöövõtjate regulatsiooni puudutav analüüs selgitab, et riigihangete seaduse eelmises sõnastuses esitatud kohustus näidata juba pakkumuses ära alltöövõtjate nimed oli oma olemuselt keeruline ja ebaotstarbekas. Näiteks olukorras, kus hankemenetlus venib, võib hankelepingu sõlmimise ajaks olla alltöövõtjate seisukord oluliselt muutnud (pankrot, maksuvõlad, ühinemised jms) või on turul toimunud hinnamuutused põhjustanud eelkokkulepetest taganemise.
Samad põhjused on asjakohased ka pikaajaliste hankelepingute täitmisel, lisaks on keeruline pakkujatel ühelt poolt alltöövõtjate vajadust ning alltöövõtjatel teiselt poolt enda ajagraafikut planeerida. Analüüs jõuab seisukohale, et alltöövõtu küsimused on erasfääri kuuluvad ning pea- ja alltöövõtja omavahelised suhted kuuluvad võlaõiguslike küsimuste alla, mida ei pea reguleerima riigihangete seadus.
Maksuvõla kontrollimine tekitab vaidlusi
Maksuvõlgade kontrollimine on kirgi kütnud juba pikemat aega kuna hankija peab maksuvõlga omava pakkuja hankemenetlusest kõrvaldama. Kuivõrd maksuvõla definitsioonid maksukorralduse ja riigihangete seaduses on mõnevõrra erinevad ning maksude üle peab arvestust Maksu- ja Tolliamet, ei kuulu teema otseselt hankijate ja pakkujate mõjusfääri. Probleemide ilmnedes on seetõttu ka vaidlused ja arvamusavaldused tulisemad.
Kuigi analüüs ütleb, et maksuvõla kontrollimisel ei tohiks enam ebaõigete andmete väljastamist esineda, tuleb siiski möönda, et maksuvõla definitsioonide erinevusest tulenevad probleemid ei ole veel lõplikku lahendust leidnud.
Maksukohustuslasel on vastavalt maksukorralduse seadusele õigus tagantjärele korrigeerida varem esitatud deklaratsioone selliselt, et varasemate andmete põhjal tekkinud maksukohustus tuleb deklaratsiooni parandamise järel lugeda kas varem täidetuks või üleüldse mittetekkinuks.
Kohtupraktika selge seisukoht on, et nii nagu kehtetuks tunnistatud haldusakti korral ei ole tegelikult sellist maksuvõlga kunagi eksisteerinud, tuleb ka käibedeklaratsiooni andmete muutmise tulemusena varasemate deklaratsioonide põhjal tekkinud maksukohustus lugeda varem täidetuks või mittetekkinuks. See tähendab, et isiku maksukohustused on nõuetekohaselt täidetud ning hankemenetlusest kõrvaldamiseks alus puudub. Kohus lisab, et sellisel juhul puudub hankijal volitus pärida või hinnata, mis asjaoludel pakkuja käibedeklaratsiooni andmeid muutis. Kui seaduses on sellised võimalused maksukohustuslasele ette nähtud, pole õiguse kasutamist põhjust käsitleda hankemenetluses lubamatu manipuleerimisena. Volitus maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimiseks on üksnes maksu- ja tolliametil. Deklaratsioonide parandamine on aga lubatud korduvalt kuni selle perioodi maksusummasid ei ole maksuhalduri poolt maksuotsusega korrigeeritud.
Lisaks käsitleb analüüs ka kohalike maksude tasumise kontrollimist ja küsimust, kellel peaks lasuma maksukohustuste täitmise kontrollimise kohustus ning arutleb põgusalt erinevate maksusätete muutmise võimaluste üle.
Lihtsustatud teenuste tellimisel tuleb lähtuda seaduse üldpõhimõtetest
Valdav osa teenuseid tellitakse riigihangete turul lihtsustatud korras – 2010. aastal moodustas lihtsustatud korras tellitavate teenuste maht ca 68 protsenti kõikidest teenustest. Seega on hankemenetluses osalevate isikute jaoks ülimalt oluline, et menetlusreeglid oleksid kõigile üheleselt selged ja arusaadavad. Lihtsustatud korras tellitavate teenuste analüüs annab vastuse küsimusele, millisel juhul on tegemist lihtsustatud korras tellitava teenusega, selgitab detailselt riigihangete korraldamise üldpõhimõtteid ja nende järgimise olulisust, arutleb ja analüüsib, kas täna kehtiv riigihangete seaduse regulatsioon on piisav ja kohane ning täidab oma eesmärki riigihangete valdkonnast kõige suurema osa reguleerimisel.
Analüüs jõuab järeldusele, et lihtsustatud korras tellitavate teenuste olemusest lähtuvalt on mõistlik järgida hankimisel lihtsamaid menetlusreegleid. Samas on oluline tõsta hankijate teadlikkust sellest, et ka lihtsustatud teenuste tellimisel tuleb kindlasti lähtuda riigihangete üldpõhimõtetest. Ülevaatamist ja täiendamist vajab ka hanke alustamise teate avalikustamist puudutav regulatsioon. Lisaks tuleb rahvusvahelist piirmäära ületavate hankemenetluste puhul kaaluda minimaalse pakkumuste või taotluste esitamise tähtaja kehtestamist ning pakkujate õiguste kaitseks enne hankelepingu sõlmimist kohustusliku ooteaja kehtestamist.
Autor: Lemmi Kann, Agris Peedu