Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
ÄP: Õudne lõpp või lõputu õudus, kolmandat teed pole
Tänases Äripäevas püüavad Eesti arvamusliidrid lahendust leida Euroopa Liitu ähvardavale kriisile. Millisel viisil võiks laheneda ülemäärase võlakoorma probleem reas riikides? Mida euro praeguses ülesehituses muuta tuleks? Mida võiks sisuliselt tähendada euroala majandusvalitsus ja eelarveliit.
Äripäev luges kõik arvamused hoolikalt läbi ning leiab, et sisuliselt on laual endiselt vaid kaks varianti: lõputu õudus või õudne lõpp. Esimesel juhul tuleb kõigil euroala (ja miks ka mitte Euroopa Liidu liikmesriikidel) liikmeil seljad kokku panna ja Kreeka (ning tulevased hädalised) hädast lihtlabaselt välja osta. Loome aga aina uusi kriisimehhanisme, pumpame aina uut raha. Ehk kui see variant üksikisiku tasandile taandada – anname eluasemelaenuga jänni jäänud sõbrale/lähedasele esimese hädakisa peale lisaraha, manitsedes teda küll sealjuures kulusid kokku tõmbama, edaspidi mõistlikumalt majandama ning ehk lisatulusidki otsima. Poole aasta pärast on hädaline taas kintsu kaapimas. Lihtsustatult öeldes oleme selle variandi juba käiku lasknud, täna ongi kõne all ju juba uued mehhanismid.
Teine variant, õudne lõpp. Me ei anna sõbrale/lähedasele uut raha. Aitab! Las läheb Soome ehitajaks või tehku läbi eraisiku pankrot. Mida me saame teha ja peamegi tegema, on talle hüva nõu ja heade soovidega toeks olla, kanda oma esimene abiraha nurisemata maha ning aidata tal peale pankrotti uuesti jalule tõusta. Olgem ausad, alles seejärel oleks euroala distsipliinist ja järelevalve tõhustamisest mõttekas rääkima hakata. Aga tõsi ta on, pankrot on valus. Kuid öelge, millised reaalselt toimivad ja kiired lahendused täna veel laual on?
Milline oleks kolmas variant? Esiteks, et kriisist välja tulla, tuleb mõista, millises kriisi faasis me oleme. Šokk on möödas, eitamine samuti, vihagi hakkab juba lahtuma, seega oleme Äripäeva arvates täna kauplemise faasis – me anname teile raha, kui teie annate meile oma saared jne. Kuid kohandumise, olukorraga leppimiseni on veel pikk tee käia. Aga aega meil ju pole – Kreeka rahakott saab tühjaks veel enne septembri lõppu ning ega kriiski taandumise märke näita. Pigem vastupidi.
Veel üks „pisiasi“. Meil tuleb leppida teadmisega, et see kriis on me kõigi ühine probleem, see ei ole ainuüksi Kreeka, Iirimaa, Saksamaa või mõne teise üksiku riigi probleem. SEB analüütik Hardo Pajula ütleb me tänases artiklis: „ühisraha alusprobleem on, et see on alati olnud käputäie tehnokraatide lemmikteema, millel on puudunud laiemate rahvahulkade tegelik toetus. On tõsi, et poliitika ongi muidugi alati olnud suhteliselt väikese klubi tegevusala, aga käesoleval juhul on lõhe rahvajuhtide ja rahva vahel vist küll juba liiga laiaks varisenud ja see pinge ähvardab ühise eurosärgi lõpuks puruks rebida.“ Jah, keskmine eestlane, tegelikult isegi keskmine eurooplane ei võta euroala kriisi juba ainuüksi seetõttu tõsiselt ja isiklikult, et ta ei ole eurot ennastki omaks võtnud, euro on justkui vaene kasulaps. Kuid moel või teisel puudutab euro saatus ju kogu Euroopa Liidu elanikkonda ning meid on kokku ligikaudu 500 miljonit! Ning meie kõigi käekäik sõltub tänastest kiiretest otsustest.
Seega, kuna aega ei ole, ei ole ka mingit müstilist kolmandat teed olemas. Vähemalt täna veel mitte.
Autor: Äripäev Juhtkiri, Rivo Sarapik
Hetkel kuum
Enimloetud
Viimased uudised
Kohtunik: hagi on hästi mahukas ja hõre, nõue väga suur
Konverentsid ja koolitused
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele