Riigilõiv - tunnetuslik suurus?

Tänuväärselt on otsustajate seas jõutud arusaamisele, et riigilõivud kohtusse pöördumisel on pööraselt kõrged. Kas nüüd omal initsiatiivil või õiguskantsleri ja Riigikohtu poolt noomituna plaanivad poliitikud riigilõivude alandamist.

Siiralt kahju ja piinlik küll on, et selle arusaamiseni jõudmine võttis nii palju aastaid ning paljude inimeste jaoks jäigi õigus kättesaamatuks. Aga mis seal ikka, oleme harjunud kannatama ja loodame nüüd, et küsimus lahendatakse. 

Paraku ei ole ma selles diskussioonis kuulnud, et keegi räägiks täpsemalt, kust tekivad seadusesse konkreetsed riigilõivude suurused. Mis on need põhimõtted ja arvutused, kuidas saadakse erinevad kohtusse pöördumise riigilõivud? Lihtsalt riigilõivude kahekordne suurendamine või vähendamine tundub jabur ega anna mingit kindlust, et me mõne aasta pärast taas ei tunneta asja mädanevat.Mis põhimõtetel siis peaks riigilõive seadusega määrama? Mis asi see riigilõiv üldse on?Riigilõivuseaduse § 2 ütleb, et riigilõiv on summa, mis tasutakse lõivustatud toimingu eest. Teisisõnu ei ole tegemist mitte millegi muuga kui tasuga vastava teenuse eest.Asjaolu, et tegemist on avaliku teenusega ning kohtupidamine sõltumatu, ei muuda riigilõivu olemust – me maksame ikkagi selle eest, et kohus menetleks konkreetset hagi. Riigilõivuseaduse § 4 lg 1 ütleb ka konkreetselt, et riigilõivumäär kehtestatakse lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest (kulupõhimõte).Riigilõivuseaduse § 5 ütleb, et riigilõivu tasujaks on isik, kelle huvides või kelle suhtes toiming tehakse.  Ehk kokkuvõttes on seaduse kohaselt küsimus ühene – igaüks peaks maksma riigilõivu täpselt nii palju, kui palju kulub tema hagi või muu avalduse menetlemiseks.Teisisõnu eristabki riigilõivu maksust asjaolu, et riigilõivu puhul katame konkreetse asja kulud, ilma mingi solidaarsuse ega muu anonüümsuseta.Ilmselgelt ei ole praegused riigilõivud tegelikult seotud konkreetsete kuludega.Vaid kaks näidet:• Teadupoolest küsitakse väiksema nõude puhul vähem riigilõivu ning suurema nõude puhul rohkem. Tegelikkuses ei pruugi ning enamasti ei olegi summa suurusel nõude menetlemise kuludega suurt midagi pistmist. Ei ole mingit vahet, kas kohus menetleb 63,911.64 EUR laenu nõuet või 639,116.48 EUR  laenu nõuet. Kohe kindlasti ei ole viimasel juhul menetlus 4 korda pikem ja keerulisem selle ühe nulli paberitesse lisamise tõttu (riigilõiv on 4 korda kõrgem).• Ringkonnakohtusse pöördumisel on riigilõiv sama suur kui esimeses astmes. Samas on üsna ilmne, et kulud esimeses astmes, kus asja menetletakse algusest, kogutakse ja hinnatakse kõiki tõendeid ja seisukohti, toimub mitu korda rohkem istungeid kui ringkonnakohtus jne, on reaalsed menetlemise kulud oluliselt suuremad (või ringkonnakohtus väiksemad).Ainuke erand, mis seadus kulupõhisusest teeb, on § 4 2. lõikes. Erandi kohaselt võib riigilõivumäära kehtestada kulupõhimõttest erinevalt lähtuvalt toimingu eesmärgist, sellest saadavast hüvest ja kaalukast huvist. Paraku seadus ei täpsusta, kuidas erinevalt. Aga arvestades erandi eesmärki, võiks riik otsustada, et teatud avalike teenuste eesmärgid, hüved või huvid on sellised, mille puhul tuleks riigilõivu vähendada (riik kannab ise osa teenuse kuludest), mitte vastupidi.Kui isikud peaksid avaliku teenuse eest maksma rohkem kui teenusega kaasnevad kulud on, siis tekib küsimus, kas ja miks üritab riik monopoolselt osutatavate avalike teenuste eest kasumit teenida. Kulupõhisuse printsiibist ei tehtaks mitte erandit, vaid see kaoks. Riigi poolt riigilõivudelt kasumi teenimine, olgugi selle kasumi jaotamise eesmärk kui õilis iganes, ei tundu olevat legitiimseks eesmärgiks.Palju on räägitud, et kõrgemaid riigilõive võib kehtestada, kuna need aitavad ära hoida tarbetuid kohtuasju, kohtute koormamist jms. Ausalt öeldes ma ei saa sellest aru. Riigilõiv on tasu konkreetse teenuse eest ning mina ei näe riigilõivudel muid loogilisi eesmärke kui vastavate kulude katmine. Isikud esitavad tihtilugu tõesti asjatuid hagisid, aga nende vältimiseks peaks olema ning ongi teised vahendid. Näiteks on kohtul õigus jätta perspektiivitu hagiavaldus menetlusse võtmata või läbi vaatamata. Ja reaalsuses esitavad nö. professionaalsed hagejad pigem väikseid või mitterahalisi nõudeid ja tihtilugu sedagi riigi abi saades.Ning lõppude lõpuks - ega riik ikka midagi teha saa, kui inimesed tahavad osta tarbetuid teenuseid, vahet ei ole, kas era- või avalikke. Kui isikud jaksavad konkreetselt ostetud teenuseid kinni maksta, võib ju mõned inimesed kohtusse juurde palgata. Ise-enesest kui konkreetsed riigilõivud kataksid konkreetsed kulud (nagu nad peaksid), ei ole pika-ajaliselt head põhjendust, miks peaks kohtutes olema järjekorrad, ülekoormus jms. Tegelikkuses tundub, et riigilõivude konkreetsed suurused ei ole kehtestatud mitte kulupõhiselt, vaid tunnetuslikult. Kusjuures kaalukausiks paistab olevat kellegi arvamus, kui palju keegi maksta suudaks. Et kui isikul juba on suurem rahaline nõue, siis küll ta saab ka maksta rohkem, ja kui väiksem või mitterahaline nõue, siis vähem. Mul võis ju maja maha põleda ning kindlustus üritab mõnel formaalsel põhjusel maksmata jätta. Ega kohtusse ei pöörduta reeglina rikastumiseks, vaid oma rikutud õiguste taastamiseks. Kui ka riigilõivude selline määramine võiks olla kellegi arvates õiglane, ei tohiks õiglusel tegelikult riigilõivudega midagi pistmist olla.Kokkuvõttes peaks riigilõivude suuruse kehtestamise printsiibid olema elementaarsed. Iga konkreetne riigilõiv peaks vastama vastava hagi vms menetlemise kuludele. Erandina peaks riik kehtestama madalamad riigilõivud asjades, kus toimingu eesmärgi, hüve või huvi tõttu ei tohiks isikutelt kõiki kulusid küsida (nt elatise nõuetes jms). Neist kahest printsiibist piisab täiesti.Edasi võib mõelda, kui konkreetselt saab riigilõive määrata? Arusaadav on, et mingi üldistus või ebatäpsus jääb. Aga IT-ajastul ei tohiks olla ka võimatu fikseerida päris iga konkreetse hagiavalduse menetluse kulusid. Näiteks küsida kohtusse pöördumisel võimalike kulude katteks deposiit ning fikseerida täpne riigilõivu suurus peale asja arutamist. Teatud kulude puhul (näiteks postikulud, tunnistaja tasud) see toimib juba täna nii.Mis juhtuks, kui riigilõivud (kohtuasjadelt, kuigi tegelikult kehtib see iga riigilõivu puhul) lähtuksid tegelikult konkreetsest kulupõhisusest? Inimesed tunneksid, et nad ka reaalselt saavad oma raha eest riigilt vastavaid teenuseid.Praegu me lihtsalt maksame anonüümselt kurja ja kauge seadusega määratud koormist ning loodame, et meie riik osutab üldiselt teenust hästi. Kui isik peaks maksma mõne asjatu istungi edasilükkamise puhul konkreetselt raha juurde, tekib tal vähemalt veidi enam moraalset võimalust nuriseda. Ning ka kohtunikud tunnetaksid vastavat vastutust konkreetsemalt isikute ees. Ehk avalike teenuste kvaliteet läheks paremaks ning inimesed saaksid riigiga vahetuma suhte.Mis oleks ju kena.

Autor: Lemmi Kann, Jaanus Mody