Autor: Lemmi Kann • 17. juuni 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Järgneb Annika Paabuti kommentaar:

Palgakasv saab olema sektorite lõikes üsna ebaühtlane. Samas on jätkuvalt kasvanud aktiivsus tööturul, mis omakorda tähendab, et nii tööpakkujate kui ka -pakkumiste arv on kasvanud. Lisaks on kasvamas palgaootused.

Kasvanud kvalifitseeritud tööjõu puudus aga võib meid viia taaskord samasse olukorda, mida nägime mõned head aastad tagasi, mil palgad kasvasid väga kiiresti. Ehkki see tundub näiliselt hea (kellele ei meeldiks kiire palgakasv!), on siin omad ohud. Nimelt kui palgakasv ei tulene tööviljakuse kasvust, siis survestavad kasvanud tööjõukulud tarbijahindu (palga- ja hinnakasvu 'spiraal'). Hindade kasv on hetkel aga juba niigi kiirem kui enamikes teistes riikides. Kiire hinnatõusu jätkumine koos kasvavate tööjõukuludega seab ohtu ka Eesti ettevõtete konkurentsivõime. Kiire hinnakasv mõjutab aga majapidamiste ostujõudu ning seeläbi võib sisetarbimise taastumine olla kesisem.

Avaliku sektori palgad näitavad ilmselt sarnaselt erasektorile tagasihoidlikku kasvu, kuid nagu on öelnud hr rahandusminister, jääb palgafond sel aastal muutumatuks. See aga ei tähenda, et kõik palgad nö külmutatakse.

Erasektoris on mitmel tegevusalal juba täheldada ka reaalpalga kasvu, näiteks energeetika sektoris. Ootame reaalpalkade kiiremat kasvu ka eksportivas sektoris ning teenuste sektoris. Viimast mõjutab üha enam taastuv sisenõudlus.