Roheline raamat: loe läbi ja saada sõbrale edasi

Arutelu eesmärgiks on anda kodanikele, ettevõtjatele ja liikmesriikidele võimaluse väljendada oma mõtteid ja vaateid aktuaalsete käibemaksuga seotud probleemide ja nende võimalike lahendusviiside kohta. Komisjon kasutab arutelu tagasisidet selleks, et otsustada, missugune on parim lähenemisviis stabiilsema, usaldusväärsema ja tõhusama käibemaksusüsteemi loomiseks tulevikus.

Komisjon kutsub kõiki huvitatuid 31. maini 2011 avalikku arutellu oma panust andma. Saadud tagasiside põhjal koostab komisjon 2011. aasta lõpus teatise, milles esitab tulevase käibemaksusüsteemi prioriteedid.

Täiendavat teavet rohelise raamatu, samuti selle tehnilise lisa kohta võib leida aadressilt: http://ec.europa.eu/taxation_customs/common/consultations/tax/2010_11_future_vat_en.htm .

Mis siis?

Euroopa Liit on koostanud mingi dokumendi ja ootab selle kohta arvamusi. Mida need bürokraadid seal muud ikka teevad, kui kirjutavad, et tuleb arendada, süvendada, tõhustada, rakendada, juurutada, pöörata rohkem tähelepanu, tõsta esile jne ning seejärel kanaliseerivad initsiatiivid struktuuridesse ja sõidavad kuhugi Maldiividele või Seišellidele neid visioone, arengukavasid ja meetmete plaane arutama ja nii edasi. Miks peakski üks normaalne inimene sellise pahna lugemiseks oma aega raiskama, kui teda just pole kutsutud Seišellidele seksima.

Umbes nii arvasin ka mina, kui ma seda uudist lugesin. Igaks juhuks ma salvestasin selle ära, nii igaks juhuks. Ja mingil arusaamatul põhjusel hakkasin ma mingil hetkel seda asjandust lugema. Ja üllatusin. Mind ei üllatanud sugugi mitte see, et dokument oli saadaval eesti keeles, isegi mitte see, et eestikeelne tõlge oli täiesti loetav ja arusaadav, üllatas hoopis selle dokumendi sisu.

Vastupidiselt minu ootustele vaatas sellelt paberilt mulle vastu täiesti asjalik jutt täpselt nendest probleemidest, millega meie siin päevast päeva kokku puutume. Ma pean oma tööst tulenevalt lugema väga palju erinevaid kirjatöid nii-öelda suurtel kiirustel ja hulgakaupa, kuid harva satun ma sellise teksti ette, mille lugemise käigus tekib mul pidevalt tunne, et ma oleksin selle jutu justkui ise kirjutanud. Antud teksti puhul selline tunne mul tekkis. Loomulikult mitte kogu teksti osas, aga siiski hämmastavalt paljudes kohtades.