Hoolimata kaugtöö järjest laiemast levikust ei ole tööandjad endale tihti selgeks teinud sellega kaasnevaid ohtusid.
Töölepingu seaduse järgi peab tööandja teatama töötajale, kui töökohustusi täidetakse kaugtööna. Tihti arvatakse, et maagilise sõna „kaugtöö“ mainimine lahendabki ära kogu problemaatika.
Infotehnoloogia areng ja selle üha laialdasem kasutamine tööl on muutnud kaugtöö järjest enam levinud töötamise vormiks.
Tihti ei ole tööandjal otstarbekas omada kontoripinda ja maksta sellega kaasnevaid kulusid, kui tegelikkuses saavad töötajad vajaliku töö ära teha kodus või pargipingil. Ka töötaja on tihti motiveeritum, kui ta saab töötada kodus või muus tema poolt valitud kohas. Tegelikkuses vajaks kaugtöö märksa detailsemaid kokkuleppeid.
Kaugtöö puhul lepitakse sarnaselt „tavalise“ töötamisega kokku töösuhte sellised olulised tingimused nagu töötamise koht, töötasu ja tööaja arvestamise põhimõtted. Sellised tingimused on oluline kokku leppida vastavalt tegelikule töökorraldusele, kuna tööandjal puudub efektiivne kontroll töötamise protsessi üle.
Töökoht ? töötaja poolt vabalt valitud koht
Tänapäeval võib töökoht füüsilises mõttes asuda igal pool, kui töö olemus ei sea sellele piire. Tööandjal puudub tihti huvi täpselt määrata, kus töötaja tegelikult oma ülesandeid täidab. Siiski peetakse tavapäraselt kaugtöö all silmas kodus töötamist. Selline töötamise vorm sobib hästi näiteks inimestele, kelle töö on seotud vaid arvutiga või telefoniga. Töö tegemise koha täpsema määratlemata jätmisega on seotud ka teatud riskid.
Näiteks alljärgnev olukord: töötaja käes olev arvuti sisaldab tööandja ärisaladust. Töötaja töötamise koht on määratud selliselt, et see võib olla igal pool väljaspool tööandja kontorit. Töötaja kasutab sellist võimalust ja töötab tihti kohvikus kasutades sealset WIFI-võrku. Tegemist on turvamata võrguga ning töötaja käes olevatele andmetele pääsevad ligi ka muud isikud. Tööandja ärisaladus sattub kolmandate isikute kätte. Töötaja vastutust on sellisel juhul raske kohaldada, kuna töötaja kasutas talle antud võimalust valida vabalt töötamise koht.
Ülakirjeldatud olukorda saaks vältida, kui tööandja oleks kehtestanud korra ning määranud kus ja millistel tingimustel võib töötaja väljaspool kontorit tööd teha. Praktikas jäävad sellised reeglid tihti määramata. Arvatakse, et kaugtöö puhul ei saa või ei ole vaja kehtestada täpset korda töötamise koha suhtes. Töö iseloomust sõltuvalt võivad sellised reeglid muidugi ka puududa. Küll aga oleks eelpool kirjeldatud juhtumi vältimiseks olnud vaja määrata töötajale selgemad juhised, näiteks keeld kasutada töötamiseks avalikke internetivõrke.
Tasustamine: tulemuse või tunnitöö alusel?
Kaugtöö erinevus „tavalise töötamisega“ võrreldes seisnebki just selles, et kaugtöö puhul peab tööandja töötajat veelgi enam usaldama. Töö tegemisel ei ole oluline mitte niivõrd kindlal ajal töötamine ja töötundide tegemine, vaid mõõdetava resultaadi valmimine. Resultaadi valmimisest sõltuv võiks olla ka kokkulepe töötasu kohta. Mis on selle eelis? Tööaja kasutamise üle puudub tööandjal kontroll. Tasustamine töötunni alusel eeldab tasu maksmist ka juhul, kui töötaja kokkulepitud ajal tegelikult tööd ei tee. Resultaadil põhineva tasustamise puhul on tasu maksmise aluseks vaid teatud tulemuse valmimine. Vajaduse tekkimisel on tööandjal lihtsam vähendada ka töötasu töö tulemuse mittesaavutamise korral.
Millal siis ikkagi tööd tuleb teha?
Kaugtöö nõuab tavaliselt ka vabamaid kokkuleppeid tööaja osas. Kuni 2009. aastani kehtinud töö- ja puhkeaja seaduse kohaselt sai kaugtööd tegevate töötajate puhul rääkida n-ö iseseisva otsustuspädevusega töötajatest. Nendel isikutel oli endal võimalus otsustada oma tööaeg ning tulenevalt sellest puudus tööandjal kohustus tasustada erikoefitsiendi alusel nende öisel ajal töötamise tunde ning puhkepäevadel tehtud tööd. Kehtivas töölepingu seaduses enam selliseid iseseisva otsustuspädevusega töötajaid eraldi välja toodud ei ole. See ei tähenda siiski, et kaugtöö oleks enam piiratud ning kaugtööd tegevate töötajatega ei oleks võimalik leppida tööaega kokku tavapärasest erinevalt.
Tööaja arvestuse pidamisel on soovitav kasutada summeeritud arvestust. Töösuhte pooled lepivad kokku perioodi, mille jooksul arvestust peetakse. Tööandja võib küll määrata tööaja, kuid sellest kinnipidamine jääb suuresti põhinema poolte usaldusel. Kui see ei ole töö korraldamise seisukohast hädavajalik, siis on soovitav kokku leppida, et töötaja ei täida tööülesandeid riigipühal. Vastasel korral on tööandjal kohustus tasuda riigipühal töötamise aja eest seaduses ette nähtud kõrgemat töötasu. Võimaliku öötöö eest makstava lisatasu osas võivad pooled kokku leppida, et see sisaldub juba töötasus.
Kaugtöö ei tähenda ka seda, et vaba aja andmine ja puhkeaegade regulatsioon oleks kaugtööd tegevate töötajate suhtes kuidagi leebem. Töö korraldamisel on oluline jälgida, et seaduses sätestatud puhkeaja reeglid oleksid järgitud.
Ülaltoodu sisaldab vaid mõningaid näited kaugtöö korraldamise juures konkreetse lepingu puhul lahendamist vajavatest probleemidest. Kehtiv töölepingu seadus annab pooltele palju vabadust kokkulepete kujundamisel. Seetõttu tuleb ka kaugtöö kokkulepped kujundada nii, et tööandja ja töötaja huvid oleksid töö korraldamise huvides mõistlikult tasakaalustatud.
Autor: Lemmi Kann, Urmas Volens, Indrek Ergma
Seotud lood
Tänu tehnoloogia ja panganduse kiirele arengule on eestlased harjunud sellega, et nende maksed jõuavad ühest pangast teise vaid mõne sekundiga. Ligikaudu 90% kõigist maksetest Eestis toimuvad välkmaksetena. Ent aeg-ajalt võib juhtuda, et peame ootama tunde või isegi päevi, enne kui makse liigub soovitud suunas. Selliste olukordade vältimiseks saab maksja ise palju ära teha, kirjutab Coop Pangaärikliendi igapäevapanganduse juht Erje Mettas.