2. detsember 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ühiskonna kolmandaks sektoriks on üldiselt peetud liikumisi, mis on tekkinud väljaspool riigistruktuure või kasumile orienteeritud ettevõtlust. Seesugune tegevus kasvab välja vajadusest ja tungist midagi korda saata või kedagi esindada. Sinna hulka kuuluvad kassisõprade sihtasutused, nudistide mittetulundus­ühingud, korteriühistud – kõiki neid ühendab eesmärk, milleks ei ole kindlasti omanikele või liitudele tulu teenida.

Rahvusvahelises plaanis on meile ette heide­tud kolmanda sektori ning üldises plaanis kodanikuühiskonna nõrkust. Meie lähiminevikku arvestades on see mõistetav, ent kindlasti ei tohiks sellega leppida. Ühelt poolt kiidan ma igati heaks algatused, mis väljaspool riigi struktuure ja mehhanisme tegelevad ühiskonna valupunktidega või liidavad huvigruppe, kes muidu võiksid jääda kahe silma vahele. Kuid just see muudab valdkonnast kõnelemise keeruliseks. Kolmanda sektori algatuste väärtustamine – eriti riigi ja Euroopa Liidu ohtrad toetused igasugusele kodanikualgatusele või rohujuureinitsiatiivile – on sünnitamas värdvormi, kus teinekord jääb mulje, et tahe „projekti teha” eelneb vajadusele ning pahatihti ka sisulisele kompetentsusele.Huvi sääraste sotsiaalsete teema­de sponsoreerimise vastu on ka era­ettevõtjatel – neid kasutatakse mainekujunduse aksessuaaridena, mis iseenesest pole sugugi halb. Jäl­legi ajaloolistel põhjustel on meie ühiskonnas toetus kolmanda sektori tegevusele olnud väike. Kuna kodanikuühiskonna selle külje puudulikkust on hakatud ravima just rahaga, on sotsiaalsete teemade (ära)kasutamiseks loodud viljakas pinnas.Ka sotsiaalsete teemade ärakasutamisest pole lihtne rääkida. Esiteks, kuidas eraldada siirast ettevõtmist projektiettevõtjate või „-kul­turnikute” omast ning kas seda on üldse mõtet teha? Kas ideeliste inimeste ettevõtmise rahastamine erineb kuidagi „lihtsalt tegijate” rahastamisest – eriti kui mõlemad asja lõpuni viivad?Veelgi enam, paljud sotsiaalselt tundlikud ettevõtmised, mis barokses ja korrektses projektikantseliidis rahataotluste seas domineerivad, kaasavad inimesi, kes on südamega asja kallal. Vesi läheb veel sogasemaks, kui tõdeda, et paljud, kes ausalt tahavad kusagil valdkonnas midagi ära teha, on lihtsalt sunnitud ennast projektikultuuri keelendite, prioriteetide ja toimimisloogika sisse sobitama. Järsku hakkavad muidu mõistlikud inimesed rääkima raskekujulises projektikantseliidis, suutes vajadusel minna hetkega üle „lihtsate ja tabavate” hüüdlausete registrisse – ideaalne kombinatsioon sisutuse maskeerimiseks. Sealjuures on hüüdlaused tihti topitud täis ülevoolavat sotsiaalset tundlikkust, üleskutseid hoolivusele või rõhutatud positiivsust.Kui aga säärane projekti- ja sponsorrahal elamine muutub vägagi korralikult tasustatud alternatiivettevõtluseks, kus valitsevad professionaalsed projektitsurad, marketingiinimesed, kas siis ei hak­ka hägustuma kogu kolmanda sektori mõiste?

Õpetajate Leht

Autor: Lemmi Kann, Argo Kerb