Corporate bs sõi ära meeskonnatöö

Reedesel meeskonna coaching´ul jäi üks osaleja pärast veel juttu vestma. Tema küsimus oli otsekohene ja konkreetne: millest see tuleb, et ehkki meil räägitakse aasta-aastalt enam meeskonnatööst, siis tegelikkuses on meeskonnatöö Eesti ettevõtetes teinud vähikäiku. Ehk lihtsamalt – tema väide oli, et me teeme kehvemalt koostööd, kui tegime seda 10 aastat tagasi.

Õigupoolest tahtsin kohe küsida, kas me siis tõepoolest teeme vähem koostööd? Ja enne kui jõudsin suu lahti teha, tekkis kuklapiirkonda tunne, et vastaskõneleja väide pole tühja koha pealt tekkinud. Ta tsementeeris oma väidet kogemusega – enne tänast töökohta töötas ta aastaid tänaseks kadunud (nii otseses kui kaudses mõttes) Hansapangas – mis oli omal ajal tulemusliku meeskonnatöö üks etalonidest. Nii võtsime tema väite eelduseks ja hakkasime pigem vaagima, mispärast siis meie koostöövaim on kahvatunud. Jõudsime kolme asjani.

Tsentraliseerimine.

Masu on viinud kontrolli kasvatamisele, ettevõtetes on juhtimist ja vastutust koondatud kitsamasse ringi. Ehkki ühelt poolt mõistetav ja inimlik – kriisi ajal on kontrolli koondumine vältimatu – on teisalt see kaasa toonud usalduse ning laiapõhjalise vastutuse vähenemise. Usaldus ja ühine vastutus on aga meeskonnatöö alused.

Välisomanikud.“. Maatriksid, kusagilt alguse saanud töökäsud, mis ei sobi Eesti konteksti jne. Asju, mida peab tegema, on rohkem kui varem. Meeskonnatöö isu, ühise vastutuse ja usalduse kasvu see ei suurenda.

See on mõjutanud meeskonnatööd nii emotsionaalselt kui igapäevatöös. Emotsionaalselt – omanikud pole enam „omad“, mäng on muutunud tööks, oleme ühed palgasõdurid kõik jne. Sõnaga, see pole enam sedavõrd „meie“ asi. Teeme oma osa korralikult ära ja lähme koju. See on pigem sisetunne, kui selge veendumus. Ent ta mõjutab, õigemini pärsib meeskonnatööd. Ja igapäevatöös murravad meile sisse kõiksugu toredad asjad, mille kohta üks tippjuht ütles „corporate bullshit

Individualistlik edukultus.

See on võib-olla isegi mõjukaim tegur. Eestlased on uuringute järgi pigem individualistid. Kas selle pärast või seda toites oleme kultiveerinud edukultuuri, kus tegijad on ainult võitjad ning võitu mõõdetakse millegagi, millel on hinnasilt küljes. Tean, tean, see on juba vana jutt ja kisub halaks. Ent see edukultus on võtnud mõõtmeid, milliseid me ei osanud 80ndate lõpus näha hirmsamateski unenägudes. Sööme koos kartulikoori… Mäletate? Tjah. Täna võidame küll (kui ikka võidame, sest kohe tekib ju tunne, et midagi on veel ikka puudu), aga üksi.

Nüüd siis küsimus, kas olukord on lootusetu või, tsiteerides president Lennart Meri: „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis“.

Kipun uskuma, et asi pole sugugi lootusetu ning pigem toimub pööre koostegemise suunas kiiremini kui oskame arvata. Kõigepealt seepärast, et see paljudel juhtudel on tulemuslikum kui individuaalne rassimine ning sellest saab varem või hiljem üha suurem hulk inimesi aru. Oma mõju on masul ja koondamislainel – uusi kodumaiseid ettevõtjaid tuleb nagu seeni pärast vihma. See tähendab uusi meeskondi, kellel töötades silmad säravad. Ja usun paremasse koostöösse ka puht loodusseaduste tõttu – kui ühiskonnas millegagi liialdada, siis liigub pendel mingi aja pärast vastureaktsioonina vastupidises suunas – ka edukultus pole ehk igavene.

Corporate bs sõi ära meeskonnatöö

Seotud lood

Hetkel kuum

Enimloetud

Viimased uudised

Konverentsid ja koolitused

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga