Hirmul on suured silmad

Kui süveneda lähemalt töökollektiivi liikmete hirmudesse, võib avastada, et palju hirme ülemustel ja alluvatel kattuvad. Näiteks hirm eksida. Hirm näida rumal, kaotada oma autoriteet ja seejärel ka eneseväärikus. Hirm võtta liiga suur vastutus. Hirm riskida. Hirm olla mittevajalik. Hirm olla suures masinavärgis lihtsalt üks ettur, kellest midagi ei sõltu. Hirm olla liiga järeleandlik, mille tagajärjel astutakse pähe. Hirm olla liiga jõuline ja karm, mille tagajärjel eemaldutakse ja hakatakse kartma. Hirm olla ebakompetentne, mitte tõsiselt võetav.Kõige selle tagajärjel hakkame tundma sisemist ärevust, pinget. Lisaks ähvardab süü ja häbi, kui peaks avalikuks saama, kui ebakindlalt me tegelikult aeg-ajalt end tunneme.Suur osa hirme on alateadlikud ega jõua kunagi teadvusesse. Kui inimeselt küsida, kas ta kardab, siis vastab ta üllatusega, et muidugi mitte. Samas võivad kõrvaltvaatajad näha tema ilmselget ärevust ja ebakindlust. Hirmud ja nendest tulenev psühholoogiline pinge võivad avalduda kehaliste sümptomitena.

Ärevus ja psühhosomaatika

Näiteks on leitud seos ärevuse ning käte värisemise, südame kloppimise, pearingluse, seedimishäirete ja maovalude vahel. Ka kõrge vererõhk on tihti pikaajalise allasurutud pinge tagajärg.Tüüpilise vastusena küsimusele, kas praegu on pingeline aeg, öeldakse: “Ei, kõik on korras, ainult vahel süda torgib ja jätab lööke vahele. Aga noh, mul vanust ka juba, olen ligi 45. See on selles vanuses normaalne.” Tegelikult pole see kaugeltki normaalne. Inimesed on oma hirmudest rääkides liiga tagasihoidlikud. Tavaliselt peab tekkima üsna usalduslik õhk­kond, et töötaja julgeks oma sisemist ebakindlust või hirmu millegi või kellegi ees tunnistada.Näiteks Ants, kes oli suure ettevõtte keskastmejuht kartis, et ta ei suuda oma inimesi piisavalt innustada ning motiveerida. Koosolekutel kippus asi käest ära minema ja rohkem oli niisama jutustamist kui asjalikke otsuseid. Kui ka midagi ära otsustati, siis enamasti ei suudetud kokkuleppeid lõpuni täide viia. Paljud projektid jäid kuhugi poole peale toppama. Õhtuti oli Antsul raskusi uinumisega, sest ärevus eelseisva tööpäeva ees muudkui kasvas.

Kartus viib enesehinnangu languseni

Lõpuks tundis Ants juba vastumeelsust järjekordset osakonna koosolekut läbi viia. Ta hakkas endas kahtlema, kas ta üldse sobib seda osakonda juhtima. Oma ebalusest ta kellelegi rääkida ei julgenud. Haavatavust püütakse enamasti vältida, kuna kardetakse, et seda võidakse ühel hetkel ära kasutada.