Põnevamad muutused käibemaksuseaduses

Käibe tekkimise koht

Mõned muudatused, mida seaduses kavandatakse teha, johtuvad meie maailmapildist ning seaduse tõlgendusvõtetest. Nimelt lisatakse KMS § 10 lõikesse 4 punktid 41 ja 51. Neist esimene täpsustab, et käibe tekkimise koht ei ole Eesti, kui transpordivahend antakse välisriigis lühiajaliselt üürile, rendile või kasutusvaldusesse.

Sealjuures jätkab ministeerium tuima järjekindlusega kasutusvalduse mõiste väärkasutamist, sest vallasasja kasutusvalduse sätted asjaõigusseaduses on juba alates 2003. aastast kehtetud.  Asjaõigusseaduse § 201 lg 1 kohaselt koormab kasutusvaldus kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju. Arvestades seda, et ka kinnisasja puhul tõlgendab ministeerium kasutusvalduse mõiste laiemalt (vähemalt nii on vastuses EML selgitustaotlusele kirjutatud) , oleks targem kasutadagi asja sisu paremini edasi andvat üldist mõistet „kasutusse andmine”.

Olgu selle mõistega, kuidas on, kuid probleem, mida lahendatakse, seisneb selles, et kui samalaadset teenust osutatakse Eestis, sätestab käibemaksuseaduse § 10 lg 2 p 5 normi, mis määratleb sellise käibe tekkimise kohana Eesti. Vastupidine juhtum unustati aga kirja panna. Nüüd see viga siis tagantjärele parandatakse. Paraku on selline lappimine käibemaksuseaduse puhul üsna tavapärane tegevus. Kellel 2010. aastal probleeme tekib, saab abi käibemaksudirektiivi (2006/112/EÜ) artiklist 56.

Sama puudutab ka KMS § 10 lg 4 p 51 lisamist, mis näeb ette, et käibe tekkimise koht ei ole Eesti, kui restorani- ja toitlustusteenust osutatakse välisriigis.

Kuigi Rahandusministeerium viitab eelnõu seletuskirjas, et tegu on pigem teoreetilise küsimuse kui sisulise muudatusega, võib sellises väites kahelda. Seletuskiri viitab, et üldjuhul toimub välisriikides selliste teenuste puhul pöördmaksustamine. Samas kui füüsiline isik saab transpordivahendi enda kasutusse välisriigis, siis ega ta ikka ei pöördmaksusta küll seda käivet. Sellised seletuskirja seisukohad on pigem eksitavad.

Lennuettevõtjale kohaldatav maksumäär

KMS § 15 lg 4 p 4 muudatuse kohaselt on käibemaksumäär 0% järgmiste teenuste puhul: peamiselt rahvusvahelisi lende korraldava lennuettevõtja õhusõiduki teenindamisega otseselt seotud navigatsiooniteenus ja lennuväljateenus.

Seletuskirjas märgitakse, et tegemist on vaid täpsustusega. Kehtiva sõnastuse kohaselt maksustatakse 0%-lise määraga peamiselt rahvusvahelistel lendudel lendavale õhusõidukile osutatav lennuväljateenus või navigatsiooniteenus, kuid praktikas lähtutakse siiski lennuettevõtjast, mitte konkreetsest lennukist ja selle lennumarsruudist. Antud muudatus on kooskõlas käibemaksudirektiivi artiklis 148 sätestatud õhusõidukite maksustamist puudutava regulatsiooniga.

Direktiivi artikkel 148, millele vihjatakse, peab siiski sõnaselgelt silmas „rahvusvahelistel lennuliinidel tasu eest tegutsevate lennukompaniide õhusõidukeid“, mitte „peamiselt rahvusvahelistel lendudel lendava õhusõiduki“ teenindamist, millest räägib kehtiv KMS § 15 lg 4 p 4. Kui ministeerium räägib praktikast, siis ma võin seda mõista, sest lennuettevõtja on ilmselt direktiivi üles otsinud ning kohaldab vahetult seda kui piisavalt selgeid ning ettevõtja kasuks olevaid norme sätestavat (art 148 punktid e-g).

Seega oleks ausam seletuskirjas üles tunnistada, et kehtiv seaduse redaktsioon on direktiiviga otseses vastuolus ning uus sõnastus ei ole mitte ainult kooskõlas direktiiviga, vaid kõrvaldab kehtiva redaktsiooni ning direktiivi vahelised vastuolud. Aga kes see oma viga ikka julgeb tunnistada?

Ja veel. Kui te selle sätte kallale juba kipute, siis võiks ka merelaevadega seonduva ära muuta enne, kui keegi konkreetse probleemi tõstatab. Pean silmas KMS § 15 lg 3 p 3 ning § 15 lg 4 punkte 3 ja  6, mis ei hõlma abi- ja päästelaevasid, nendele suunatud kaubatarneid ja nendega seotud teenuseid, olles otseses vastuolus direktiivi artikli 148 punktidega a ja c. Näiteks prahiraha ja abilaevale müüdav kütus peaks olema allutatud 0% käibemaksumäärale. Loogika on selles, et abilaevade ja päästelaevade teenused on otseselt suunatud avamerel navigeerivatele laevade teenindamiseks ning seetõttu on nende maksukäsitlus sama. Niikaua kui see loogika ei ole Suur-Ameerika tänavasse jõudnud, tuleb ka selles osas direktiivi vahetult kohaldada.

Käibemaksukohustuslaseks registreerimine

Järgmine põnev muudatus puudutab registreerimiskohustuse tekkimist reguleerivat sätet (KMS § 19 lg 1). Praeguse redaktsiooni kohaselt ei teki registreerimiskohustust, kui isiku kogu maksustatava käibe moodustab 0%-käibemaksumääraga maksustatav käive, välja arvatud kauba ühendusesisene käive.

Kavandatava muudatuse kohaselt ei teki registreerimiskohustust, kui isiku kogu maksustatava käibe moodustab 0%-käibemaksumääraga maksustatav käive, välja arvatud kauba ühendusesisene käive, ja käesoleva seaduse § 10 lõike 4 punktis 9 nimetatud teenuse käive, kui teenust osutatakse teise liikmesriigi maksukohustuslasele või piiratud maksukohustuslasele.

Seletuskirjas viitab Rahandusministeerium: Muudatus põhineb käibemaksudirektiivi artiklil 214, mida täiendati teenuse osutamise koha muudatustest tingituna ja teenuste ühendusesisese käibe deklareerimise kohustuse tekkimisega alates aastast 2010. Lühidalt — veel üks tagantjärele vigade parandus.

Praktikas tähendab see, et suur osa ettevõtjaid pääseb ebapädevate maksuametnike kiusust. MTA praktikas on küllalt levinud trend, kus isikud, kellel tekib vaid 0% maksustatav käive, kustutatakse käibemaksukohustuslaste registrist, sest keegi tarkpea on suutnud välja mõelda, et kui isiku käive ei teki Eestis, siis see isik Eestis ka ei tegutse (vt KMS § 10 ja § 20 lg 41 sõnastust). Alles hiljaaegu õnnestus ühel EML liikmel maksuhaldurit siiski veenda, et käibe tekkimise (st maksustamise koht) ja majandustegevuse toimumise koht on kaks ise asja. Teine sarnane vaidlus on pooleli, kuid ma võin kinnitada, et sel teemal on meie poole kümneid kordi pöördutud. On ette tulnud isegi seda, et välisriigi ettevõtja keeldus enne lepingut sõlmimast, sest Eesti pool ei ole end käibemaksukohustuslasena registreerinud.

Põhjus on tegelikult ju lihtne, kuigi võib-olla kõigile mitte mõistetav — käibemaksuga maksustamisel rakendatakse üldjuhul sihtkohamaa põhimõtet. See tähendab, et maksu makstakse sellele riigile, kus toimub kauba või teenuse tarbimisse suunamine. Kui tarne on suunatud Eestist välja, tuleb see täielikult vabastada käibemaksukoormusest, sest maksu tasutakse sihtriigis, kus toimub tarbimine. Kui teenuse osutajat ei registreerita Eestis käibemaksukohustuslasena, ei saa ta oma kuludelt tasutud käibemaksu maha arvata, välisriigis aga saadud tarne maksustatakse omakorda ning kokkuvõttes tekib käibemaksu kumulatsioon. Olgugi et ümbrikupalkade osas paistab maksuamet võrdse kohtlemise põhimõttest aru saavat, ei ole seda käibemaksu puhul viidatud aspektist vaadatuna näha, sest järjekindalt tekitatakse Eesti ettevõtjatele kauplemiseks ebasoodsamaid tingimusi ning kahjustatakse nende konkurentsivõimet.

Selleks et vaidlusi edaspidi vältida (sest § 19 lg 1 muudetakse ju vaid osaliselt), võiks keegi vaevuda seaduses lahti kirjutama, mida peetakse silmas „Eestis ettevõtlusega tegelemise all“ või siis täpsustama lihtsalt normi. Teinekord aitab ka lihtsalt, kui seletuskirjades selliseid asju selgitatakse. Samuti vajaks täpsustamist olukord, kui Eesti ettevõtjal satub 0%-käivete vahele mõni üksik kohalik käive (selle kohta vt artiklit tagapool).

Mahaarvatud sisendkäibemaksu korrigeerimine

KMS § 29 lg-s 10 muudetakse viimast lauset. KMS § 29 lg 10 kohaselt tasub maksukohustuslane registrist kustutamisel käibemaksu võõrandamata kaubalt, mille sisendkäibemaksu ta on soetamisel maha arvanud. Kauba maksustatav väärtus on selle soetusmaksumus või selle puudumisel omahind. Sätet ei rakendata põhivara suhtes.

Viimase lause uue sõnastuse kohaselt korrigeeritakse võõrandamata põhivaralt soetamisel mahaarvatud sisendkäibemaks vastavalt § 32 lõikes 4 sätestatule.

Seletuskirjas viidatakse, et „Kehtiva sõnastuse kohaselt ei tule maksukohustuslase registrist kustutamisel tasuda käibemaksu võõrandamata põhivaralt. Võõrandamata põhivara sisendkäibemaksu ümberarvestus tuleb teha vastavalt § 32 kehtestatud korrale. Praktikas on tekitanud probleeme asjaolu, et § 29 lõikes 10 ei ole konkreetset viidet sättele, mille alusel tuleb põhivara soetamisel maha arvatud sisendkäibemaks korrigeerida. Sellest tulenevalt on sätte sõnastust täpsustatud.“

Sellise selgitusega on raske nõustuda. Tegelikult ei ole § 32 sellele juhule aga kohaldatav, kuna paragrahvis reguleeritakse sisendkäibemaksu ümberarvestust, mis on tingitud maksuvaba käibe olemasolust, mitte ettevõtluse lõpetamisest. Need on paraku väga erinevad asjad. KMS § 32 on asjakohane ainult siis, kui käibemaksukohustuslase registrist kustutamise hetkeks on 5-aastane korrigeerimisperiood läbi. Kui periood läbi pole, ei ole võimalik pärast registrist kustutamist enam mingeid korrigeerimisi teha, sest registrist kustutatud isikul ei ole maksustatavat ega maksuvaba käivet, pole ka kohustust esitada käibedeklaratsioone või nende korrektiive.  Seega, tegemist ei ole pelga täpsustusega, vaid muudetakse oluliselt isiku käibemaksukohustuslaste registrist kustutamisel tekkivaid rahalisi kohustusi.

Kinnisasja ja metallijäätmete maksustamise erikord

Seadusesse plaanitakse sisse viia riigisisene pöördmaksustamise erikord. Tegemist on maksupettuste ohjeldamiseks mõeldud meetmega. Kui käibemaksukohustuslane võõrandab kinnisasja või metallijäätmeid teisele Eesti maksukohustuslasele, maksab kauba ostja müüjale vaid kauba käibemaksuta hinna ning arvestab käibemaksu ise, tehes kohe ka sisendkäibemaksu mahaarvamise. Nii nagu see toimub näiteks kauba ühendusesisesel soetamisel. Kunagi oli käibemaksuseaduses analoogne pöördmaksustamise skeem metsamaterjalile. Pöördmaksustamine tagab selle, et müüja ei saa ostjalt kogutud käibemaksuga kuhugi „ära kaduda”.

Kinnisasjade puhul hakkab pöördmaksustamine rakenduma ainult sellistele objektidele, mille müüja soovib käivet KMS § 16 lg 3 vabatahtlikult maksustada, teavitades sellest ka maksuhaldurit. Vastav piirang tuleneb käibemaksudirektiivist. Kruntide ja uusehitiste müügil järelikult pöördmaksustamist rakendada ei saa.

Kuna uued pöördmaksustamise eeskirjad (KMS § 411) sisaldavad ka erisätet maksukohustuse tekkimise aja kohta (lõige 3), võib edaspidi tekkida arusaamatusi sellega, millal täpselt peab maksuhaldurit maksustamise soovist teavitama. Võib-olla oleks targem pöördmaksustamise korral teavitamise nõudest üldse loobuda või panna teavitamiskohustus hoopiski ostjale?

Küsitav on eelnõu säte, mille kohaselt loetakse pöördmaksustamise alla kuuluva kauba soetamisel käive toimunuks selle kauba eest arve kättesaamisel. Üldjuhul arve esitamine käivet ei tekita (KMS § 11 lg 1), erandiks on ühendusesisene kaubakäive ning –soetus (KMS § 11 lg 2). Tõsi, kui ostja saab kogu käibemaksu kohe maha arvata, pole deklareerimise aeg nii oluline. Kui aga tuleb rakendada osalist mahaarvamist, on see oluline küll. Kinnisasjade puhul hakkab kindlasti tekkima küsimusi sellest, kas ja millal saab arvena käsitada notariaalselt müügilepingut, mis peaks ju ometigi olema piisavalt vinge tõendusmaterjal tehingu toimumise kohta.

Kuna ka näiteks müügileping on arvena käsitatav, kui seal on vajalikud rekvisiidid olemas, peab hakkama müügilepinguid sättima sellesse aega, kui on kindel, et tehingule ka näiteks pangalt raha on peale saadud. Mis on selle normi praktiline väärtus, on raske aimata. Kuidas käituda, kui müüja saab enne arve väljastamist ettemakse ja on sellelt käibemaksu arvestanud?

Kuna „metallijäätmed” on käibemaksu kontekstis uus mõiste, siis veidi ka sellest. Eelnõu viitab jäätmeseaduse  (JäätS) §-le 104, mille kohaselt on metallijäätmed oma põhikoostiselt ehedatest mustmetallidest või värvilistest metallidest või nende sulamitest koosnevad jäätmed. Metallijäätmete täpsustatud nimistu on kehtestatud keskkonnaministri 15. aprilli 2004 määrusega nr 17.  Sellega seoses soovitame Rahandusministeeriumil järele mõelda, kas põhiseaduse § 113 kohaselt on maksuobjekti täpsustamine ministri määruses võimalik (näiteks meenutada, mis juhtus karastusjookide nimekirjaga ).

Jätkates MaksuMaksja toimetuse kui tuntud „keelepedede” traditsiooni, toome kõrvalepõikena ära ka ühe Justiitsministeeriumi tõlkepõhisest terminibaasist leitud märkuse: eksperdi sõnul on TTÜ-s loobutud vanematest venemõjulistest nimetustest "mustmetall" ja "värviline metall" ja mindud üle nimetustele „raudmetall“ ja „mitteraudmetall“ (saksa, prantsuse, inglise keele järgi), mida kasutatakse nii teaduspublikatsioonides kui õppetöös.“  Ega sellepärast ei pea nüüd kohe hakkama õigusakte muutma, aga ehk on keelehuvilistel seda lihtsalt tore teada.

Kassapõhine käibemaksuarvestus

Täielikult muudetakse praegust füüsilisest isikust ettevõtjatele suunatud kassapõhist käibemaksuarvestuse eriskeemi. Edaspidi on see kohaldatav kõikidele väikeettevõtjatele, mitte üksnes FIE-dele. Loomulikult on kassapõhise arvestuse kasutamine vabatahtlik. Muudatuse põhjustest on MaksuMaksjas varem juttu olnud.

Skeemi sisu jääb samaks, kuid kohaldamisala laieneb ka juriidilistele isikutele. Samuti sätestatakse erinevalt praegusest rahaline piirmäär, mida ületades kassapõhist käibemaksuarvestust enam rakendada ei saa. See on 3 miljonit krooni, mis ilmselt asendub peatselt 200 000 euroga. Sellega seoses kavandatakse ka sätteid eriskeemilt üldskeemile ülemineku kohta. Muu hulgas kirjutatakse lõpuks seadusesse sisse ka seni puudunud üleminekureeglid selle kohta, kuidas arvestada käibemaksu ja sisendkäibemaksu käivetelt, mis tänu arvestuspõhimõtte muutumisele läheksid topelt arvesse või jääksid arvesse võtmata. EML on taoliste sätete vajalikkusele tähelepanu juhtinud juba ammu.

Kassapõhist käibemaksuarvestust ei saa rakendada impordile, kauba ühendusesisesele käibele ja soetamisele, pöördmaksustamise korras maksustatavatele ja 0%-määrale allutatud teenustele, sest need käibed tuleb kõikides EL liikmesriikides deklareerida ühel ajal, mis tagaks vastastikkuse võrdluse ja kontrolli.

Ministeerium hoolitseb ka selle eest, et uus eriskeem liiga populaarseks ei muutuks. Nimelt teatatakse eelnõu seletuskirjas, et kassapõhist arvestust kasutavad ettevõtjad peavad hakkama käibedeklaratsiooni lisana esitama kõikide tasumata või laekumata arvete nimekirja. Mis sellise kohustuse mõte võiks olla (lisaks sellele, et muuta eriskeemi rakendamine maksumaksjale võimalikult vastikuks), jääb arusaamatuks.

Muudatusi on veel (näiteks EML kaebusest õiguskantslerile ajendatud muudatus sporditeenuste maksuvabastuse kohta, millest on pikemalt juttu lisatud kirjavahetuses), kuid vähemalt praeguses staadiumis ei vääri need pikemat tutvustamist.

EML selgitustaotlus Rahandusministeeriumile

28.04.2010

Soovime saada selgitusi e-õiguses avaldatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta.

1. Eelnõus nähakse KMS § 10 lõike 4 täiendamine punktidega 41 ja 51.

Seletuskirjas viidatakse käibemaksudirektiivi artiklitele 55 ja 56. Nimetatud artiklite muudatused kehtivad juba alates 1. jaanuarist 2010 ning järelikult oleks tulnud vastavad sätted käibemaksu¬seadusesse lisada juba enne 1. jaanuarit 2010.

Palume selgitada, miks jäid need muudatused õigel ajal tegemata ning mida kavatseb ministeerium ette võtta, et ametnikud edaspidi oma tööd korralikult teeksid.

2. KMS § 16 lg 1 punkti 3 muudatuse kohaselt kehtiks edaspidi maksuvabastus spordirajatise või spordivahendite kasutamise teenusele, mida sihtasutus osutab füüsilisele isikule.

2.1. Soovime teada, mida tähendavad mõisted „spordirajatis” ja „spordivahend”. Kas „spordi¬rajatis” peab olema hoone või selle osa (nt võimla, ujula), olema maapinnaga püsivalt ühendatud (nt väliujula, tenniseväljak) või võib olla looduslik rajatis või ajutise iseloomuga infrastruktuur (näiteks looduses tähistatud matka- või suusarada või looduslikul veekogul asuv uisuväljak)? Kas spordirajatise või spordivahendi kasutamise teenus hõlmab ka treeningrühmas osalemise tasu, mis sisaldab lisaks konkreetse ruumi või seadme kasutamisele ka treeneri töötasu? Kas spordirajatise või spordivahendi kasutamise teenus hõlmab ka rahvaspordiüritusel (näiteks rah¬vajooksul, suusa- või rattamaratonil) osalemise tasu?

2.2. Samuti palume selgitada, mida peetakse silmas „spordi” all. Kas tegemist peab olema olüm¬piaalaga või rahvusvaheliselt tunnustatud alaga, mille harrastajad osalevad mingil kindlal viisil riiklikult tunnustatud spordiorganisatsioonides, või võib spordi alla liigitada ka mitmesegused seltskondlikud kaardi- ja lauamängud ning muud meelelahutuslikud sportlikku laadi tegevused (nt kotisjooks, saapavise, õllekastidest torni ehitamine) ja kõikvõimalikud ekstreemsed sooritu¬sed, millega näiteks pürgitakse Guinnessi rekordite raamatusse (ühel jalal seismine, posti otsas istumine jne).

2.3. Soovime teada, miks ei ole käibemaksust vabastatud spordirajatise või spordivahendite kasutamise teenus, mida mittetulundusühing või sihtasutus osutab juriidilisele isikule (näiteks teisele mittetulundusühingule) või riigi-, linna- või vallaasutusele, kes kasutab rajatist spordi¬alaseks tegevuseks (näiteks treeningute või võistluste korraldamine, millest osavõtt on spordi¬harrastajale tasuta).

2.4. Soovime teada, miks ei ole käibemaksust vabastatud spordirajatise või spordivahendite kasutamise teenus, mida osutab riigi-, valla- või linnaasutus.

2.5. Soovime teada, miks ei ole käibemaksust vabastatud spordirajatise või spordivahendite kasutamise teenus, mida osutab riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt asutatud äriühing, kellele on antud ülesandeks investeerida kogu teenitud tulu spordirajatiste korrashoidu ning kes saab regulaarselt toetust riigi- või kohalikust eelarvest.

2.6. Soovime teada, miks ei ole käibemaksust vabastatud muud spordiga seotud teenused — näi¬teks rahvaspordiürituste osavõtutasud või treeningrühmade osalustasud (eeldusel, et küsimusele 2.1 antud vastuse kohaselt ei ole tegemist spordirajatise või spordivahendite kasutamise teenu¬sega).

2.7. Seletuskirjas on järgmine lause: Käibemaksuseaduse kohaselt on sihtasutusel õigus spordi¬teenuste osutamist maksustada ja käsitleda seda kui ettevõtlust. Palume täpsustada, mida see lause tähendab. Millisest käibemaksuseaduse sättest selline järeldus tuleneb?

2.8. Seletuskirjas on järgmine lause: Maksustamise võimalust on paljud sihtasutused ka kasuta¬nud. Kas sellest võib järeldada, et käibemaksu maksmine on Eestis vabatahtlik? Kas ainult siht¬asutustel on õigus ise otsustada, milliste kaupade müügilt ja milliste teenuste osutamiselt ta soo¬vib käibemaksu maksta või on see õigus ka äriühingutel, füüsilistel isikutel jne? Kas see puudu¬tab ainult sporditeenuseid või ka muid kaupu ja teenuseid? Mida peab sihtasutus tegema, kui ta soovib „maksustamise võimalust kasutada” — kas sihtasutuse esindaja peab selleks vormistama mingi teatud liiki dokumendi või tegema mingi teatud toimingu (näiteks märgistama oma tege¬vuskoha sildiga „Meie maksame käibemaksu”)?

2.9. Seletuskirjas on järgmine lause: Seega kui sporditeenust ei osutata majandustegevuse käi¬gus, siis nimetatud teenust ka ei maksustata, sõltumata asjaolust, kas see on osutatud mittetulun¬dusühingu, sihtasutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku,  linna- või vallaasutuse poolt. Palume täpsustada, mida see lause tähendab. Millisest käibemaksuseaduse sättest selline järeldus tule¬neb? Millal osutatakse sporditeenust majandustegevuse käigus ja millal mitte? Palume tuua konk¬reetne näide mõlema variandi kohta. Kas tulenevalt eelmises punktis esitatud küsimusest võib iga isik ja asutus ise otsustada, mis on majandustegevus ja mis mitte?

2.10. Kas sihtasutused, kes siiamaani maksid osutatud sporditeenustelt käibemaksu, võivad nõuda alusetult tasutud käibemaksu tagastamist maksukorralduse seaduse § 33 alusel või hüvi¬tamist riigivastutuse seaduse alusel?

2.11. Kas sihtasutused, kes arvasid spordirajatistesse tehtud investeeringutelt sisendkäibemaksu maha ja peavad seda nüüd korrigeerima, võivad nõuda sellest tekkiva kahju hüvitamist riigi¬vastutuse seaduse alusel?

3. Eelnõus nähakse KMS täiendamist §-ga 411, mis sätestaks pöördmaksustamise kinnisasja ja metallijäätmete käivetele. Seletuskirja kohaselt: Pöördmaksustamine aitab ära hoida kinnisasja ja metallijäätmete käibe korral sagenenud käibemaksupettused, mil kauba ostja arvab käibe¬maksu saadud arve alusel oma maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha, kuid müüja jätab ostjalt saadud käibemaksusumma riigieelarvesse tasumata.

Palume selgitust, millistest andmetest lähtuvalt on jõutud järeldusele, et käibemaksupettused on sagenenud just nimelt optsiooni korras maksustatud kinnisvaratehingute puhul ja vanametalli võõrandamisel, aga mitte näiteks kruntide ja uusehitiste võõrandamisel võla tagatisena või sundmüügil täitemenetluses, ehitusteenuste osutamisel või klaasist, klaasikildudest, paberist, papist, kartongist, kaltsudest, luudest, nahast, kunstnahast, pärgamendist, toornahast, kõõlustest, nöörist, paelast, köiest või trossist, kummist ja plastikust koosneva kasutatud ja ringlussevõtmi¬seks sobiva materjali võõrandamisel.

4. Eelnõus nähakse ette KMS § 44 teksti asendamine uue redaktsiooniga, mis laiendab kassa¬põhise arvestuse korda ka juriidilistele isikutele. Muu hulgas sisaldab uus redaktsioon sätteid, mis reguleerivad käibemaksu arvestamist ja sisendkäibemaksu mahaarvamist olukordades, kus maksukohustuslane on läinud üle kas üldkorralt erikorrale või vastupidi (lõige 9), erikorda kasu¬tava isiku käibemaksukohustuslaste registrist kustutamist (lõige 10) ning keelavad erikorra rakendamise tehingutes, milles on lepitud pikem tasumise tähtaeg kui kolm kuud (lõike 11 punkt 5).

Soovime teada, miks ei ole sarnase sisuga sätteid KMS § 44 praegu kehtivas redaktsioonis.

 Rahandusministeeriumi vastus selgitustaotlusele

25.05.2010

22.04.2010 e-õiguses avaldatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõuga muudetakse seadust tulenevalt Euroopa Nõukogu direktiivi 2006/112 muudatustest ja praktikas üles kerkinud probleemide lahendamiseks. Näiteks vajadus kinnisasjade ja metallijäätmete pöördmaksustamise regulatsiooniks tuleneb ettevõtjate ettepanekust, mida toetab maksuhalduri riskianalüüs. Oma pöördumises küsite põhjendust, miks pole üht või teist sätet juba varasemas käibemaksuseaduse redaktsioonis sätestatud. Samas on seletuskirjas igat muudatust põhjendatud ning teatavasti esitatakse muudatusettepanekud pärast  põhjalikku analüüsi ja muutmise vajaduse selgumist, mitte enne.

Eelnõus sätestatud muudatus, mis puudutab sihtasutuste poolt sporditeenuste osutamise maksuvabastust tuleneb Õiguskantsleri märgukirjaga Rahandusministeeriumile esitatud analüüsist käibemaksuseaduse § 16 lg 1 p 3 kooskõlast põhiseadusega. Mis puudutab riigi-, valla- või linnaasutuse või sihtasutuse poolt osutatavate teenuste maksustamist, siis sellisel juhul esmalt määratletakse, kas antud juhul on tegemist ettevõtlusega käibemaksuseaduse mõistes või mitte. Ettevõtluse olemasolu hindamine ei tähenda seda, et tegemist oleks Teie kirjas märgitud käibemaksu vabatahtliku maksmisega. Mõistete „sport”, „spordirajatis” ja „spordivahend” sisustamisel tuleb lähtuda nende tavatähendusest. Kui mõnel juhul tekib kahtlus osutatava teenuse olemuse osas, tuleb maksumaksjal pöörduda selgituste saamiseks maksuhalduri poole.

Kuigi meile jääb ebaselgeks, milles seisneb Teie kirjas mainitud sihtasutuste tasutud käibemaksu tasumise alusetus (seaduse muutmine ei muuda varem kehtinud redaktsiooni õigusvastaseks), on vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 15 igaühel, kes tunneb, et tema õigusi ja vabadusi on rikutud, õigus pöörduda kohtusse. Samuti võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist.

Autor: Rivo Sarapik, Martin Huberg