Uus töölepingu seaduse õppepuhkuste regulatsioon laseb ennast tõlgendada viisil, mis pole ilmselt seadusandja eesmärgiks olnud ning on seetõttu tekitanud korraliku segaduse ning vastuseisu üliõpilaste, ettevõtjate ja riigi vahel.
Raamatupidaja.ee lugeja aliasega Prohmakas meenutab eelmist seadust,  mille järgi oli õppepuhkust õigus saada vaid neil (üli)õpilastel, kes omandavad põhi- või üldkeskharidust õhtuses või kaugõppevormis, samuti eksternina, kutse – või kutsekeskharidust osakoormusega õppes või eksternina. See tähendas, et päevases õppevormis või täiskoormusega õppivad töötajad ei saanud seaduse järgi õppepuhkust nõuda.
„Vana seaduse eesmärk oli võimaldada täiskohaga tööl käival töötajal, kes käis osalise ajaga õppimas, ka juriidilist alust nõuda aega õppimiseks. See seadus aga jäi ajale jalga. Ei ole enam nii, et tööl käiakse kella kaheksast viieni ja esmaspäevast reedeni: on õhtusi, öiseid, graafikualaseid, pikki ning lühikesi tööpäevi ja muid täiskohaga töövorme, mida vana seadus diskrimineerib. Seega seadust muudeti, et võimaldada ka nende tööaegadel täiskohaga töötavatel inimestel saada õppepuhkus,” selgitab Prohmakas.
„Uuest seadusest on mõnigi täisajaga päevases õppes õpilane välja lugenud, et kui töötab vabal ajal taskuraha teenides, on tal õigus õppepuhkust saada. Selline arusaamise võimalus pole aga seaduse eesmärk ning üllatavalt tähendaks seda, et on enam kui 70 000 õpilast, kel on õigus nõuda õppepuhkust. Umbes nii palju on täiskasvanuid, kes õpivad ja samal ajal töötavad mingil määral. Kui palju neid „ametlikult“ on, on muidugi omaette küsimus. See mitmeti tõlgendav seadusekirjutajate prohmakas on nüüd tähelepanu all ja läheb täpsustamisele, et tagada õppepuhkuse võimalust nendele, kellele seaduse muudatus oli tehtud,” kirjutab Prohmakas.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Raamatupidaja esilehele