22. aprill 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Rahandusministeeriumis töötati välja eelnõu, millega soovitakse täiendavalt reguleerida pankade, kindlustusandjate ning pensionifondide ja muude avalike fondide fondivalitsejate ning ka väärtpaberibörsil noteeritud ettevõtjate juhtide tasustamise põhimõtteid.

Eelnõus sätestatud muudatusettepanekud tuginevad suures osas Euroopa Komisjoni kahele õiguslikult mittesiduvale soovitusele (2009/384/EÜ; 2009/385/EÜ), mille peamine eesmärk on muuta eelnõus nimetatud finantssektori ettevõtjate juhtide tasustamine senisest läbipaistvamaks, täpsustada tasude maksmist lähtuvalt riskide võtmisest ja vältida ülemäärast tasude maksmist.

Eelnõu seletuskirja kohaselt hõlmab kavandatav regulatsioon finantssektori ettevõtjaid, kelle tegevusega on seotud suurem avalik huvi – pangad, kindlustusandjad, pensionifondide ja muude avalike fondide fondivalitsejad.

Seega ei kehtestata eelnõuga nõudeid investeerimisühingute, mitteavalikke fonde valitsevate fondivalitsejate, makseasutuste, e-raha asutuste ega võlakirjaemitentide (äriühingud, kelle võlakirjadega kaubeldakse reguleeritud väärtpaberiturul) suhtes, kelle puhul avalik huvi selgelt väiksem.Kõnealuse regulatsiooni täiendamist on seletuskirjas põhjendatud ka sellega, et kehtivad Eesti finantssektori eriseadused sätestavad tasustamise põhimõtted liialt üldsõnaliselt. Sealjuures tunnistatakse ka seda, et tänane teadaolev praktika ega informatsioon ei anna tegelikult alust väita, et Eesti finantssektori ettevõtjate juhtidele ja börsiemitentide juhtidele oleks makstud põhjendamatuid preemiad või boonuseid. Seega mööndakse, et tegelikult pole praktikas kehtiv regulatsioon probleemide allikaks olnud.

Mida ja kuidas soovitakse reguleerida?

Kavandatava regulatsiooni järgi peavad eelnõuga hõlmatud ettevõtted (avaliku fondi ja pensionifondi fondivalitseja, krediidiasutus, kindlustusandja, börsiemitent) tagama, et nende juhtorganite liikmete tasustamisel kehtiksid läbipaistvad, majandustulemusi arvestavad ja pikaajalistest eesmärkidest lähtuvad tasustamise põhimõtted.

Lisaks rõhutatakse, et tulemustasude määramisel peavad eksisteerima kindlad kriteeriumid ning tulemustasude maksmisel peab vältima huvide konflikti tekkimise soodustamist (ei tohi soodustada nt sellise olukorra tekkimist, kus fondide osakuomanike ning fondivalitseja fondijuhi huvid võivad omavahel vastanduda).Samuti nähakse ette, et kui tulemustasu määramisel tugineti andmetele, mis osutuvad olulisel määral ebatäpseks või ebaõigeks, võib juhatuse liikmelt nõuda tulemustasu väljamaksmisega seotud kahjude hüvitamist või teatud juhtudel ka tulemustasu tagastamist. Täiendavalt soovitakse, et asjaomased ettevõtted avalikustaks majandusaasta aruandes teabe juhatuse liikmetele makstud tasude ja töötulemuste seotuse kohta. Eelkirjeldatud tasustamise põhimõtete täpsem sätestamine peaks toimuma eelkõige vastava sise-eeskirja kaudu.

Paratamatult võib eelnevast tekkida küsimus, kas siis kehtiv õigus ei reguleeri juhatusele makstavate tasudega seonduvat?

Kehtiva äriseadustiku §§-d 1801 ja 314 reguleerivad iseenesest juba juhatuse liikmete tasustamist ja tasustamisele kohalduvaid põhimõtteid ning seega eelnõus sätestatu sisuliselt dubleerib olemaolevat regulatsiooni.

Samuti on vastavalt kehtivale raamatupidamise seadusele äriühingu majandusaasta aruande lisades nõutud, et kajastatakse ka tegevjuhtkonna ja kõrgema juhtorgani liikmetele raamatupidamiskohustuslase poolt aruandeaastal arvestatud tasu, olulised soodustused ja potentsiaalsed kohustused.Lisaks kehtivatele seadusandlikele meetmetele on Finantsinspektsiooni ja turuosaliste koostööna valminud ning juba 2006. aastal kasutusele võetud Hea Ühingujuhtimise Tava, mis on küll järgimiseks eelkõige börsiemitentidele, kuid mida võivad järgida ka kõik teised äriühingud. Iseenesest võib ka öelda, et juba antud tava koostamine näitab selget valmisolekut turuosaliste poolt neid põhimõtteid järgida, mistõttu seaduse tasemel täiendavate reeglite kehtestamise vajadus on küsitav.

Võib küll öelda, et erinevalt äriseadustikust soovitakse eelnõuga kehtestada eraldi säte, mis lubab ebatäpseks või ebaõigeks osutunud andmete alusel makstud tulemustasu korral nõuda vastavalt juhatuse liikmelt kahju hüvitamist või tulemustasu tagastamist. Peab märkima, et kui tulemustasu maksti ebaõigete andmete alusel tegelikult ettenähtust rohkem, siis on tegemist olukorraga, kus isik on saanud sisuliselt alusetult teatud summa. Seega saaks enammakstud summa temalt tagasi nõuda ka juba olemaoleva võlaõigusseaduse regulatsiooni alusel.

Kaubanduskoda esitas Rahandusministeeriumile eelnõu kohta ka omapoolse arvamuse, milles juhtiski tähelepanu sellele, et kehtivates seadustes sisalduvate põhimõtete ja nõuete toomine mitmesse eriseadusesse sisuliselt dubleerival kujul ei ole mõistlik ja ei pruugi tingimata aidata kaasa soovitud eesmärgi saavutamisele.

Ühtlasi väljendas Kaubanduskoda seisukohta, et seaduse tasemel vastavate ettevõtete palgapoliitikasse sekkumine oleks võrdsustav sisuliselt seadusandja sekkumisega lepinguvabadusse valdkonnas, mis põhineb tulemusliku juhtimise motiveerimisel, mitte niivõrd õiguste kaitsel. Juhtorganite liikmete palgapoliitika peaks ennekõike olema ikkagi äriühingu nõukogu või omanike otsustada.

Kokkuvõttes tuleb rõhutada seda, et dubleerivatest ja peamiselt deklaratiivse iseloomuga sätetest tuleks õigusloomes hoiduda, eriti veel olukorras, kus juhatuse liikmete palgapoliitika täiendavaks reguleerimiseks puudub praktiline vajadus.

Sealjuures pole teisejärguline asjaolu, et eelnimetatud Euroopa Komisjoni soovitused pole õiguslikult siduvad ning seletuskirjaski mööndakse, et ELi tasemel on menetlemisel mitmed uued kõnealust valdkonda puudutavad algatused.Selles valguses oleks mõislik asjaomase regulatsiooni muutmist arutada siis, kui eelnimetatud algatused on liikmesriikidele õiguslikult siduva vormi omandanud. Vastasel korral poleks välistatud see, et seadusi tuleks muuta samas küsimuses mitu korda ja lühikese aja jooksul.

Eelnõu ja selle seletuskirjaga on võimalik lähemalt tutvuda SIIN.

Artikkel ilmus Kaubandus-Tööstuskoja Teatajas.

Autor: Lemmi Kann, Mart Kägu