Muudatustest täitemenetluses

Seoses uue kohtutäituri seaduse jõustumisega 01.01.2010 on tehtud olulisi muudatusi ka täitemenetluse seadustikus (TMS).

TMS § 2 on täiendatud mitme uue täitedokumendi liigiga, mis võimaldavad mõnevõrra vähendada kohtuvaidluste arvu ning muuta teatud õigussuhete lahendamise poolte jaoks tunduvalt lihtsamaks ja kiiremaks.

Praktikas on mitu aastat olnud probleemiks, et 2006. aastal jõustunud TMS § 2 lg 1 p 18 seadis olulise piirangu varasemale regulatsioonile, mille kohaselt oli võimalik allutada notariaalselt tõestatud kokkuleppega võlgnik kohesele sundtäitmisele mis tahes nõude osas, mis nägi ette kindlaksmääratud rahasumma tasumise või muude asendatavate asjade üleandmise. Uue regulatsiooni kohaselt oli sellise kokkuleppe sõlmimine võimalik üksnes pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Selle regulatsiooniga sooviti kaitsta võlgnikku, et viimane ei lubaks end näiteks laenulepingu sõlmimisel liialt kergekäeliselt allutada kohesele sundtäitmisele. Tulemus osutus aga selliseks, et TMS § 2 lg 1 p-s 18 sätestatud kokkulepete sõlmimine on praktikas muutunud väga harvaks, sest raske on leida võlgnikku, kes soovib end makseraskustesse sattumise ning nõude sissenõutavaks muutumise järel vabatahtlikult allutada kohesele sundtäitmisele.

Seadusandja on eelkirjeldatud probleemi pisut leevendanud ning sätestanud alates 01.01.2010 täiendavalt TMS § 2 lg 1 p 181, mille kohaselt võivad pooled sõlmida notariaalse kokkuleppe elatise maksmise kohta, milles võlgnik allutab end kohesele sundtäitmisele. Samuti on lisatud TMS § 2 lg 1 p 192, mille kohaselt saab end allutada kohesele sundtäitmisele ka reaalkoormatisega tagatud rahalise nõude rahuldamiseks.

Lisaks on Riigikohus teinud 05.05.2009. a lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-38-09, milles on seaduse tõlgendamise kaudu märkimisväärselt laiendanud TMS § 2 lg 1 p 18 rakendusala. Riigikohus on leidnud, et TMS § 2 lg 1 p 18 ei välista oma eesmärgi kohaselt täitedokumendina selliseid notariaalselt tõestatud kokkuleppeid, mille korral on nõude sissenõutavus saabunud enne kohese sundtäitmise kohta kokkuleppe sõlmimist, kuid mille korral on sissenõude pööramine võlgniku varale poolte kokkuleppel edasi lükatud. Võlgniku varale sissenõude pööramise edasilükkamine on lubatav. See järeldus kehtib ka juhul, kui võlgnik annab sissenõutava võla kohta võlatunnistuse, milles nähakse ette vabatahtliku täitmise tähtaeg. /…/ Kolleegium leiab, et sellised kokkulepped on lubatavad, sest nad annavad kohesele sundtäitmisele allunud võlgnikule uue tähtaja nõude vabatahtlikuks täitmiseks, mis muu hulgas võimaldab võlgnikul vältida täitekulusid. Põhimõtteliselt on tegemist kokkuleppega, milles võlgnik tunnistab oma võlga ning sissenõudja annab võlgnevuse tasumiseks uue tähtaja.

Seega tuleb Riigikohtu arvates TMS § 2 lg 1 p 18 rakendamisel küll arvestada, et nõue oleks põhimõtteliselt sissenõutavaks muutunud, kuid Riigikohtu meelest pole seaduse mõttega vastuolus, kui seejärel sõlmitakse kokkulepe kohesele sundtäitmisele allutamise kohta ja antakse võlgnikule uus tähtaeg võlgnevuse tasumiseks, mis võib seisneda ka näiteks täiendavas maksegraafikus.

Uue täitedokumendi liigina on lisandunud lepitusseaduse alusel sõlmitud ja kinnitatud kokkulepe. Nimelt võimaldab 01.01.2010 jõustunud lepitusseadus lahendada pooltevahelised vaidlused lepitaja vahendusel, kusjuures selliselt sõlmitud kokkulepe on võimalik lasta kohtul kinnitada ning see kokkulepe omandab sel moel täitedokumendi õigusjõu (seda siiski juhul, kui lepitajana tegutseb notar või vandeadvokaat). Kõnesoleva täitedokumendi loogika lähtub osaliselt eelviidatud Riigikohtu lahendis märgitust, kuid samas annab vaidlevatele pooltele siiski ka märksa avaramaid võimalusi vaidluste lahendamiseks.

Arvestades seaduses sätestatud piiranguid, võivad pooled lahendada lepitusseaduse alusel mis tahes varalisi ja teatud juhtudel ka mittevaralisi vaidlusi. Lepitusseaduse alusel vaidluse lahendamine võimaldab vältida riigilõivu tasumist kohtusse pöördumisel ning eelduslikult võimaldab lahendada vaidluse märkimisväärselt lühema ajaga (eeldusel, et kompromissi saavutamine on üldse võimalik). Pärast kokkuleppe sõlmimist ja kohtulikku kinnitamist on sel samasugune õigusjõud nagu ka jõustunud kohtuotsusel.

Seejuures on tähelepanuväärne, et lepitusseaduse alusel kokkuleppe sõlmimine võimaldab minna ülalviidatud Riigikohtu lahendist tegelikult veelgi kaugemale ning sõlmida täitedokumendi jõudu omavaid kokkuleppeid ka enne seda, kui nõue on üldse sissenõutavaks muutunud. Nimelt ei tulene seadusest keeldu, et pooled ei võiks sõlmida lepitusseaduse alusel kokkulepet nõude suhtes, mis pole veel sissenõutavaks muutunud.

Näiteks võib esineda olukordi, kus nõue pole küll sissenõutavaks muutunud, kuid võlgniku majanduslikku olukorda arvestades on juba ette teada, et ta satub makseraskustesse. Kuivõrd lepitusseaduse kohaselt võivad vastavaid kokkuleppeid vahendada ka notarid, teeb see lõppastmes põhimõtteliselt sama välja, kui sõlmida TMS § 2 lg 1 p 18 alusel notariaalne kokkulepe.Küll annab aga erinevalt TMS § 2 lg 1 p-s 18 nimetatud täitedokumendist lepitusseaduse alusel sõlmitud kokkulepe pooltele hoopis laiemad võimalused omavaheliste õigussuhete reguleerimiseks.

Muudatustest täitemenetluses

Seotud lood

Hetkel kuum

Enimloetud

Viimased uudised

Konverentsid ja koolitused

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga