Teist äärmust tundub esindavat Riigikohtu
20. oktoobri otsus
Riigikohus põhjendas otsust sellega, et ettevõtte üleminekuks on vaja, et ettevõtte majandamisega seotud asjade kõrval läheksid üle ka ettevõttega seotud õigused. Kohus leidis, et õigusi antud juhul üle ei antud. Nimelt tuvastati, et pottide ja pannidega ei antud üle pankrotistunud opereerija kassas ja pangakontodel olevat raha ning muid nõudeid, samuti ei antud üle õlletootjaga sõlmitud lepingut teatud mööbli ja muu vastava sisseseade kasutamiseks pubis (õlletootja sõlmis uue lepingu uue opereerijaga).Huvitaval kombel leidis ringkonnakohus veel, et pottide ja pannide kõrge müügihind kinnitas, et omandaja ei soovinud omandada õigusi ja kohustusi ning et kõrge müügihinna tõttu peaksid võlausaldajad rahul olema, sest nende huve polevat rikutud. Hageja arvas, et kõrge müügihind on tõend hoopis sellest, et müügihinnas oli arvesse võetud ettevõtte kui terviku väärtust, ehk hinda olid mõjutanud tuleviku kasumiootused. Riigikohus hinna küsimuses arvamust ei avaldanud.
Kahjuks ei selgu kohtuotsusest mõned muud huvitavad küsimused, näiteks kuidas mõjutas otsust see, et üürileandja ja pubi uus opereerija olid seotud isikud – asjaolu, mis ei selgu kohtuotsusest, kuid mis ilmneb äriregistrist. Samuti ei ole teada, kas uus opereerija jätkas tegevust ka samade töötajatega, sõlmides nendega lihtsalt uued töölepingud. Huvitav oleks olnud ka teada täpsemalt, mis liiki nõudeid peale pangakontodel oleva raha üle ei antud.
Riigikohtu otsus peaks mõjuma külma dušina maksuametile. Samas peaks selline ettevõtte ülemineku regulatsiooni ja seega kohustuste automaatse ülemineku vältimise võimalus tegema murelikuks ka kõik teised võlausaldajad Kui ettevõtte toimimise seisukohalt ebaolulised nõuded saab jätta üle andmata või vormistada lepingu üleminek lepingu lõpetamisena ja uue, kuigi samadel tingimustel lepingu sõlmimisena, antakse skeemipunujatele ehk liiga vabad käed. Seda enam, et reeglina jäetakse ettevõtete müügitehingutes raha ning erinevad vanad nõuded müüjale, sest ettevõtte omandajad pole huvitatud oma või panga raha eest kellegi teise raha või krediidiriski ostmisest.
Praktikas kasutatakse Eestis ettevõtte üleminekut äriühingu osade või aktsiate omandamise asemel tavaliselt täiesti ontlikel eesmärkidel. Näiteks ei soovi omandaja koguda endale juriidiliste kehade kollektsiooni, mida siis likvideerima või ühendama asuda. Ettevõtte üleminek võimaldab ka paindlikumalt kokku leppida, millist vara ja õigusi omandatakse, ning tagada sel moel, et omandatakse tõepoolest ainult ettevõtte tegevuseks vajalik, mitte aastatega kogunenud muu, äri jaoks mittevajalik, vara. Ettevõtte omandamine võib ka tehniliselt olla lihtsamini ja odavamalt teostatav, kui osade müük. Osade või aktsiate müük eeldab ju kas ülekandeid väärtpaberikontolt või notariaalset tehingut. Kui soovitakse omandada ainult osa ühingu äritegevusest, siis on ettevõtte omandamine hea alternatiiv keerukale jagunemisprotsessile.
Ettevõtte omandamise lihtsus on kindlasti majanduslikus mõttes üks Eesti eeliseid (paljudes teistes riikides on Eestis tavaline ettevõtte omandamine palju keerulisem või suisa võimatu), sest hõlbustab ettevõtete koondumisi tõhusamatesse üksustusse ning jätab rohkem võimalusi ettevõtete jätkusuutlikkuse tagamiseks. Ettevõtte kohustuste ületulemine on tavaliselt hallatav risk ning seega ettevõtte üleminek ei peaks olema alternatiiv saneerimisele või pankrotile.
Kui maksuameti väga tiheda silmaga võrku üleantud ettevõtete püüdmiseks on viimasel ajal sattunud selgelt alamõõdulisi kalu, on Riigikohus oma otsuse põhjendustega teinud võrgu silmad nii suureks, et neist mahuvad läbi ka täiesti söödavad heeringad. Loodame, et köievedu varsti lõppeb ning paika saavad selgemad reeglid, kus ettevõtjad ei pea ühelt poolt ilmaasjata kartma maksuametnikke ning teiselt poolt võlausaldajad ei peaks liigselt arvestama võimalusega, et võlgniku tegevus jätkub teises kehas, jättes võlausaldajale tühja kesta.
Autor: Lemmi Kann, Paul Künnap, Toomas Prangli