Maksuameti katse saneerimisseadus põhja lasta kukkus läbi

Riigikohtu värske otsus kinnitab, et kui seaduses on ühemõtteliselt ja ammendavalt sõnastatud, et vaid töölepingust tulenevaid nõudeid ei saa ümber kujundada, tuleb sellest normist lähtuda ja seda kohaldada. Vastasel juhul ei ole võimalik tagada õigusselgust, õiguslike tagajärgede ennustatavust ja õiguskindlust.

Riigikohus võttis oma järelduse kokku järgmiselt: ”Normile ei või anda tekstiga vastuolus olevat tõlgendust ja selle tulemusena jätta normi kohaldamata.” Teisisõnu andis kohus mõista, et maksuhaldur ei tohi endale seadusandja rolli võtta.Maksuhaldur on püüdnud neis vaidlustes anda maksukorralduse seadusele „püha seaduse“ tähendust, väites, et see  ei sisalda erinorme saneerimise kohta, mistõttu maksunõue ei ole saneeritav.Riigikohus andis taolisele naivistlik-juriidilisele tõlgendamismeetodile karmi hinnangu.  „Maksukorralduse seaduse § 114 lg-ga 2 sarnase saneerimismenetlust reguleeriva sätte puudumine maksukorralduse seaduses ei takista saneerimise käigus maksuvõla ümberkujundamist, kuivõrd maksukorralduse seaduses võimaldatakse ka ilma pankroti- ja saneerimismenetluseta maksukohustuse täitmise tähtaega pikendada ning võlasummat vähendada. Seega ei piira otsese sätte puudumine maksukorralduse seaduses maksuvõla ümberkujundamist. Kui seadusandja tahe oleks olnud vältida maksunõuete ümberkujundamist, oleks selline keeld sätestatud seaduses.“Eelnev kinnitab arusaama, et saneerimisseaduse sisu ja mõtet tuleb ennekõike otsida saneerimisseadusest endast, mitte maksukorralduse seadusest ja et maksukorralduse seadus ei oma  saneerimisseaduse ees priviligeeritud seisundit.Mis saab edasi?On enam kui tõenäoline, et kohe-kohe valmistatakse ministeeriumis ette seaduse muudatused, mis sõnaselgelt keelaks maksunõudeid ümber kujundada.Ka sellist võimalust on kohus ette näinud. Kuidas teisiti mõista Riigikohtu hinnangut:  „ Maksuhalduri eelistamiseks saneerimismenetluses puudub ka objektiivne õigustus. Põhjendamatu oleks olukord, kus pankrotiseaduse alusel ühingu päästmisel kompromissiga või ühingu pankrotistumise korral on maksuhalduri nõudeid vähendada võimalik, kuid saneerimismenetluses ühingu tervendamisel tuleks maksuhalduri nõudeid käsitada teiste ümberkujundatavate nõuetega võrreldes eelisseisundis olevatena.“Sellest lauseosast on võimalik välja lugeda, et maksunõuete väljaarvamisel saneerimisseaduse mõjualast võib tekkida vastuolu põhiseaduses sõnastatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Selleks, et pankrotimenetluses ja saneerimismenetluses maksunõudeid erinevalt kohelda, peab olema väga kaalukas põhjus.Kohus rõhutas, et maksunõuete eelistamine viiks olukorrani, kus ettevõtte tervendamine saneerimismenetluse abil oleks sisuliselt võimatu ning tervendatava ettevõtte suhtes tuleks algatada pankrotimenetlus. Kuna majanduslikes raskustes oleval ettevõttel võivad olla maksukohustusest tekkinud maksuvõlad, tähendaks keeld maksuvõlga ümber kujundada, et sisuliselt kaob ära võimalus saneerimismenetlust edukalt läbi viia.Saneerimisseaduse eesmärk on tagada võlausaldajate huvide parem kaitse, kui see oleks pankroti korral. Juhul kui maksunõuete ümberkujundamine keelata, muutuks saneerimisseaduse eesmärkide saavutamine raskeks. Seadust ei tohi luua kujul, mis teeb seaduse eesmärkide saavutamise.Seaduse ettevalmistajad ja vastuvõtjad võiksid sellest otsusest kõrva taha panna, et kui edaspidi soovitakse midagi reguleerida, siis see peab olema üheselt mõistetav. Üritasime kliendi jaoks leida, kust pärineb keeld maksunõuet ümber kujundada. Kahjuks ei võimaldanud ei saneerimisseadus, seaduseelnõu seletuskiri ega Riigikogu stenogrammid leida ühtegi asjakohast vihjet. Mitte ühegi tunnustatud tõlgendamismeetodi abil ei olnud võimalik tuletada seadusest vastavat keeldu. Seaduseelnõu koostajad on küll ajakirjanduses väljendanud arvamust, et maksunõue on püha ja puutumatu. Seaduse sisu ja eesmärki tuleb otsida ikkagi seaduse tekstist, mitte aga seaduse ettevalmistanud ametnike väljaütlemistest.  Ei tohi unustada, et seaduse ettevalmistajate poolt ebaselgete ja vastukäivate signaalide andmine ning sellest tuleneva maksuhalduri isetegevuse tulemusena on seatud ohtu kümnete tervenemise teele asunud ettevõtete päästmine. See võib tähendada aga sadade töökohtade kadu ja pikemaajalise maksutulu vähenemist.

Loo sõnum on lihtne - maksuhalduri ja maksumaksja vägikaikaveos on järjekordselt võitnud õigus. Kaotajaks võib pidada aga nii ettevõtjaid kui ka maksuhaldurit.

Autor: Lemmi Kann, Carri Ginter, Allar Jõks