RP: kuidas tasustada öötööd

Millise tööajaga töötaja on töölepingu seaduse järgi öötöötaja, millised on tema jaoks tööaja piirngud ning kuidas öötööt tasustatakse, sellest kirjutas ajakirjas RP Ametiühingute keskliidu õigussekretär Tiia E. Tammeleht.

Seadus sätestab öötöötaja mõiste. Öötöötajaks nimetatakse töötajat, kes oma igapäevasest tööajast töötab vähemalt kolm tundi ööajal (kl 22.00-06.00) või kes oma iga-aastasest tööajast töötab vähemalt kolmandiku ööajal. Kui öötöötaja tervist mõjutab töökeskkonna ohutegur või töö iseloom, tuleb tema suhtes järgida kaheksa töötunni absoluutset piirangut. Töökeskkonna ohuteguritele ja töö iseloomule annab hinnangu tööandja vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse seadusele.

Öötöö piirangu kohaselt ei tohi öötöötajat järjest tööle rakendada keskmiselt üle kaheksa tunni ööpäevas seitsmepäevase arvestusperioodi kohta.

Et piirata öötöötaja ületunnitööd, tuleb tema keskmise tööaja arvutamisel seitsmepäevasest arvestusperioodist välja arvata 24-tunnine periood iganädalast puhkeaega. See tähendab, et öötöötaja kaheksatunnine töövahetus korrutatakse kuuega (6 x 8 = 48), mille tulemusena saadakse maksimaalne töötundide arv, mida öötöötajale töönädalas kohaldada saab.

Sel moel saame öötöötaja ületunnitöö maksimummääraks kaheksa tundi seitsmepäevases ajavahemikus, mitte 52 tundi, nagu seaduse üldnorm ette näeb.

Kirjeldatud piirangust hoolimata tohivad pooled töö- või kollektiivlepinguga teha erandeid sarnaselt summeeritud tööaja rakendamisega, st viidatud direktiivides sätestatud juhtudel ja tingimustel. Lisaks tuleb jälgida, et tööaeg kokku ei ületaks keskmiselt 48 tundi seitsmepäevase vahemiku kohta neljakuulise arvestusperioodi jooksul.

Seega võib tööandja kokkuleppel töötaja(te)ga kohaldada ka 24-tunnist töövahetust ning kuni 52-tunnist töönädalat, kui need nelja kuu jooksul piisava vaba ajaga tasaarvestatakse.

Nagu öeldud, tuleb niisugusel juhul töötajaile vahetult pärast tööpäeva lõppu tagada täiendav vaba aeg.Nii tuleb 24-tunnise vahetuse korral anda töötajale vähemalt 11 tundi puhkeaega (24 – 13 = 11), unustamata, et graafikujärgne igapäevane puhkeaeg peab sellele lisanduma kas kohe või muul ajal. Kuidas sellist nõuet näiteks meditsiinitöötajate nappuse korral praktikas järgitakse ning kas ja mil moel suudab tööinspektsioon selles küsimuses järelevalvaja rolli täita, on omaette teema.

Seaduse kohaselt peab tööandja maksma töötajale öösel töötamise eest 1,25-kordset töötasu, kui ei ole kokku lepitud, et töötasu sisaldab tasu öösel töötamise eest. Tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et lisatasu asemel hüvitatakse öösel töötamine täiendava vaba ajaga. See on mõeldav ehk juhul, mil öine töötegemine on pigem erand kui reegel.

Vana TLS-i järgi jäid paljud tööandjad seotuks lepingulise kohustusega maksta töötajatele lisatasu ka õhtusel ajal töötamise eest. Nii on praktikas mõned tööandjad sattunud kiusatusse asuda olemasolevaid töö- või kollektiivlepinguid ühepoolselt muutma, apelleerides seadusele, mis õhtuse tööaja mõistet ning selle aja lisatasustamist enam ei sätesta.

Kuna säärane lähenemine on käsitatav lepingu rikkumisena, tasuks tööandjail otsida kompromissi. Tõenäoliselt ei oleks töötajail midagi selle vastu, kui õhtuse tööaja lisatasustamise asemel lepitakse kokku mingites muudes hüvedes, mis kaotatu kas või osaliselt kompenseerib.

RP: kuidas tasustada öötööd

Hetkel kuum

Seotud lood

Enimloetud

Viimased uudised

Konverentsid ja koolitused

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga