Autor: Raamatupidaja.ee • 7. august 2009
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Võlgnik kandib saneeritavat firmat tühjaks. Mida teha?

Kas võlausaldajad saavad midagi teha, et pahatahtlik võlgnik saneeritavat ettevõtet tühjaks ei kandiks? Kuidas sundida teda saneerimisnõustajaga koostööle ning dokumente esitama?

Äripäeva küsimustele vastab justiitsministeeriumi eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus.

Kas pahatahtlikul võlgnikul on võimalik saneerimismenetlust ära kasutades müüa ettevõtte varasid, toodangut, ilma võlausaldajate/saneerimisnõustaja teadmata?  

Saneerimisseaduse eelnõu koostamisel arutleti põhjalikult selle üle, kas saneerimismenetluse ajal tuleks piirata ettevõtja tehingute tegemise (ostmine, müümine, laenamine jne) õigust. Mööndi, et raskesse majanduslikku olukorda sattunud isikutel võib tekkida soov n-ö saneerimise kattevarjus hakata vara ettevõttest välja viima ja seeläbi saaks kahjustada võlausaldajate huvid.

Tehingute tegemise piiramise vastu esitati tugevaima argumendina aga see, et saneerimine ei peaks seiskama ettevõtte tegevust. Tehingute tegemise piiramisega võib see paratamatult kaasneda, sest tegevuse hilisem käivitamine võib võtta ülemäära palju ressursse või on tulemuseks saneerimisele vastupidine olukord – tegevuse jätkamine muutub üldse võimatuks ja saabub maksejõuetus.

Kaaluti ka vahepealset võimalust, mille kohaselt peaks tehinguid tegema kas kohtu või saneerimisnõustaja nõusolekul (või üksnes saneerimisnõustaja poolt). Sellise lahenduse kahjuks räägib asjaolu, et kohtul ega nõustajal ei ole nii head ettekujutust ettevõtte majanduslikust olukorrast, mis võimaldaks tal teha ettevõtte jaoks kõige õigemaid ja paremaid otsuseid ning vajalikke tehinguid.

Nii otsustatigi, et saneerimismenetluse käigus ei peaks olema ettevõtja tehingute tegemise õigus piiratud, kuid see peaks olema kontrollitud. Teisisõnu – saneerimismenetluse käigus võib ettevõtja teha kõiki tehinguid, mis on vaja oma majandustegevuse korrapäraseks jätkamiseks.

Millised võimalused on võlausaldajatel enda huvide kahjustamist takistada?

Eelnevalt tõdesin, et saneerimismenetlus ei piira ettevõtja tehingute tegemise vabadust. Samas ei saa see olla kontrollimatu – võlausaldajatele peab olema tagatud, et nende nõuete katteks olevat ettevõtja vara saneerimise käigus ära ei raisataks või n-ö „välja ei kanditaks“.

Selle vältimiseks on saneerimismenetluses üldised ja erilised abinõud. Üldiseks abinõuks nimetaksin kõiki neid teistest seadustest tulenevaid õigusnorme, mis on suunatud tahtlikult pankroti tekitamise ärahoidmisele ja seeläbi võlausaldajate kahjustamise vähendamisele. Kõige esmane on siin karistusseadustiku § 384 – maksejõuetuse põhjustamine, mis on karistatav kuni kolmeaastase vangistusega. Sellele lisaks on ettevõtte juhatuse liikmetel jätkuvalt kohustus esitada püsiva maksejõuetuse saabumisel kohtusse pankrotiavaldus (sanktsioneeritav karistusseadustiku § 3851 alusel). Kõik sellised tehingud, millega viiakse vara põhjendamatult ja võlausaldajate huve kahjustavalt ettevõttest välja, on pankrotiseaduse § 109 kuni 120 või täitemenetluse seadustiku § 187 kuni 197 alusel tagasivõidetavad. Kõik see peaks võlausaldajate jaoks negatiivset tagajärge vähendama.

Eriliseks abinõuks on saneerimismenetluse spetsiifilised abinõud. Saneerimisseaduse (§ 16 lõige 2) kohaselt peab saneerimisnõustaja kontrollima ettevõtja tehingute otstarbekust. Selleks, et saneerimisnõustaja seda kohustust täita saaks, peab ta saneerimisnõustajale andma pidevalt vajalikku teavet (§ 14). Kui ettevõtja teavet ei anna või selgub, et oma tehingutega vähendab ta oluliselt ettevõtte vara, on võimalik saneerimismenetlus kohtu poolt lõpetada (§ 39 lg 2 p 1 ja p 8 ning § 41). Ettevõtjapoolsetele rikkumistele saab kohtu tähelepanu juhtida nii saneerimisnõustaja kui ka võlausaldaja.

Kui saneerimisnõustaja ei ole oma ülesannete kõrgusel ega analüüsi vajaliku põhjalikkusega ettevõtja tehtud tehinguid ning seeläbi saab võimalikus vara väljakantimine ja võlausaldajate huvide kahjustamine, on võimalik nõuda kahju hüvitamist saneerimisnõustajalt (§ 17).

Kokkuvõtvalt tahaksin selgitada, et ettevõtte majandustegevuseks kasutatava vara tahtlik vähendamine ei ole mitte üksnes saneerimismenetluse probleem – seda üritatakse teha paljudel juhtudel ka saneerimismenetluse väliselt. Selle võimalusega, et pahatahtlikud inimesed tahavad sellist käitumist üle viia ka saneerimismenetlusse, on seadusandja arvestanud. Seetõttu on loodud teatud abinõud, mis eeldavad küll kohtu ja saneerimisnõustaja hoolast tegutsemist, kuid tagavad lõppkokkuvõttes võlausaldajate huvide kaitse.

Seda, et kurikaelte tegevuse tulemusena mõningatel üksikjuhtumitel ettevõtja vara hulk ka saneerimismenetluse ajal märkimisväärselt väheneb, ei saa kunagi lõplikult välistada. Loodame siiski, et saneerimisseaduse rakendamise praktika tulemusena sellised väärnähtused üha enam vähenevad. Loomulikult on siin oma osa ka politsei, kohtu ja saneerimisnõustajate tegutsemises ja vastutustundes.

Kui saneeritava ettevõtte esindajad ei tee koostööd saneerimisnõustajaga ega esita nõutud dokumente, kuidas neid selleks sundida?

Kui saneeritava ettevõtja esindajad (juhatus) ei esita saneerimisnõustajale vajalikke dokumente, mis võimaldaksid saneerimisnõustajal näiteks hinnata saneeritava tehingute otstarbekust, maksevõimelisust või tema vastu olevate nõuete õiguspärasust, on kohtul võimalus saneerimismenetlus saneerimisseaduse § 39 lõike 2 punkti 1 alusel lõpetada.

Mismoodi saneerimisnõustaja vastutab oma töö eest?

Kui saneerimisnõustaja rikub oma kohustust (kohustuste mittetäielik kataloog saneerimisseaduse § 16), on võimalik nõuda temalt näiteks kahju hüvitamist, mida ta võlausaldajatele tekitas. Kahju hüvitamise nõude saab saneerimisnõustaja vastu esitada üksnes süülise (süü mõiste vt võlaõigusseaduse § 104) kohustuse rikkumise korral. Kui saneerimismenetluse kestel ilmneb, et saneerimisnõustaja ei täida oma kohustusi, on võimalik kohtul saneerimisnõustaja vabastada ja jätta talle töötasu maksmata (saneerimisseaduse § 19 lg 1 p 3).

Kas on statistikat, kui palju saneeritavatest ettevõtetest ellu jääb ning kui paljud lähevad pankrotti?

Saneerimisseadus on veel liiga vähe aega kehtinud selleks, et oleks välja kujunenud taolise statistika jaoks vajalik praktika. Justiitsministeerium hetkel sellist statistikat ei tee.

Saneerimismenetlusega viiakse firma kohtu kontrolli alla. Kas see on probleemiks, et kohtud on ülekoormatud ning asjad jäävad venima?

Seda väidet, et saneerimise käigus viiakse ettevõtja kohtu kontrolli alla, võib pidada mõnevõrra ebatäpseks – kohtu kontroll on eelkõige menetluslik mitte majanduslik. Justiitsministeeriumil ei ole käesoleval hetkel teavet selle kohta, et saneerimismenetluse asjad oleksid koormuse tõttu venima jäänud. Saneerimisseadus on vastavate järelduste ja hinnangute andmiseks ka veel natuke liiga vähe aega kehtinud.

Loe lisaks kommentaare

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700