4. november 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Riigikohus kordas eelviidatud kohtuotsuses oma varasemat seisukohta, mille kohaselt tuleb liisingueseme väärtus kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga. Riigikohus rõhutas, et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. 

Nimelt sätestab võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 367 lg 3 selgesõnaliselt, et juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste (täpsemalt kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega) hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. 

2.            

Kohalik keskmine müügihind (turuhind)

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, mis on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). 

Riigikohtu tsiviilkolleegium märgib seejuures, et sõna "kohalik" TsÜS § 65 tähenduses ei välista alati eseme väärtuse määramisel keskmise müügihinna arvestamist ka Eesti piirest väljaspool. Vähemalt liisingueseme müügiga seotud asjades tuleks kohaliku keskmise müügihinna määramisel vajaduse korral arvestada ka eelkõige Eesti lähemate naaberriikide hindu. Selline vajadus tekib eelkõige siis, kui Eestis ei õnnestu asja mõistliku aja jooksul müüa või kui tegemist on selliste omadustega või hinnaga asjaga, mida eelduslikult Eestis müüa ei õnnestuks. 

Mõistet "kohalik" TsÜS § 65 tähenduses võib liisinguesemega seonduvalt sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel - kohalik tähendab sellist kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja liisingueset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega. Seejuures tuleb arvestada ka müüja isikut. Erinevatel isikutel võivad asja müümiseks olla erinevad võimalused. Eelduslikult on näiteks tootjatel vähemalt teatud valdkondades paremad võimalused oma tooteid kõrgema hinnaga müüa. Samas ei ole välistatud, et tootjate poolt asja müümisel saadud hinda ei võiks kasutada asja kohaliku keskmise turuhinna määramisel ühe indikaatorina.

Kolleegium märgib veel seda, et liisinguandja ei pea panema tagastatud liisingueset müüki hinnaga, mille liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise seisuga liisinguandjale võlgneb. Kui on selge, et see hind ilmselt ei vasta turuhinnale ja sellise hinnaga liisinguese ostjat ei leia, tuleb ese müüki panna eeldatava turuhinnaga. Määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (aga nt ka käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda.

Lisaks eeltoodule märkis Riigikohus, et poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, mitte kohalikust keskmisest turuhinnast, kuid seda üksnes juhul, kui liisingueseme tegelik müügihind ei erine oluliselt eseme turuhinnast. Samuti peab seejuures säilima liisinguandjal kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohus leidis, et lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%.

3.            

Ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused liisingulepingus

Riigikohus leidis ühtlasi, et vähemalt liisinguandja poolt kasutatavates tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav selline kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale tagastatava liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel absoluutselt arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ning seda ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. Riigikohus lisas, et eespool mainitu kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad.

Riigikohus väljendas ka seisukohta, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti olukorras, kus liisinguvõtja ei saa mõjutada müügiprotsessi. Selline kokkulepe võimaldab oluliselt kahjustada liisinguvõtja huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega võetakse muuhulgas teiselt lepingupoolelt võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Seega on ka eelkirjeldatud kokkulepe VÕS § 42 lg 1 järgi tühine, sest seeläbi võetakse liisinguvõtjalt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (s.t kahju) suurust.

4.            

Kokkuvõte

Eeltoodust lähtuvalt järgmised soovitused:

·        

liisingueseme väärtus tuleb alati välja selgitada, lähtudes liisingueseme liisinguandjale tagastamise hetke kohalikust keskmisest müügihinnast (turuhinnast);

·        

turuhinna hindamisel tuleb muuhulgas arvesse võtta keskmise mõistliku majanduskäibes osaleja võimalikke otsustusi ning vastavalt asjaoludele ka asjakohaste naaberriikide hindu;

·        

teatud tingimustel on lubatav poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, mitte kohalikust keskmisest turuhinnast;

·        

alati tuleb jälgida, et liisingulepingu sõlmimisel kasutatavad tüüptingimused (seega ka tegelikust müügihinnast lähtumise kokkulepe) ei oleks liisinguvõtjaid ebamõistlikult kahjustavad ning seetõttu tühised. 

Täiendav informatsioon: partner Ilmar Straus ([email protected]) või jurist Merit Lind ([email protected]).

Autor: Ilmar Straus, Merit Lind