Kuidas WiFi turvaliseks muuta?

Traadita võrgu kasutajate arv läheneb ohtudest hoolimata jõudsalt sajale miljonile ning mitte ilmaaegu. WiFi-t on väga mugav ehitada – traadita võrk ei nõua kaabeldamist, seda on lihtne paigaldada ja vajadusel laiendada.

Kasutaja pole füüsiliselt seotud töölaua taha, uude võrku saab lülituda vähem kui minutiga. Sülearvuti aga saab võtta kaenlasse ning siirduda sellega kolleegi laua juurde eriti tähtsaid naljapilte näitama, sohvale lösutama või tähtsa näoga nõupidamisruumi – ilma et internetiühendus sealjuures hetkekski katkeks. Pisiasi, aga ikkagi meeldiv.

Kuidas end avalikus levialas kaitsta?

Küberkaabaka viljakaim tööpõld on avalik WiFi-võrk, mille võib leida näiteks hotellides, lennujaamades või ka kohalike omavalitsuste pakutuna.

Esiteks ei ärata avaliku WiFi levialas sülearvutiga õiendav tüüp erilist kahtlust – selliseid on seal tõenäoliselt rohkem kui üks.

Teiseks ei pea enamik avalikke levialasid oma kasutajate üle mingit arvestust – parimal juhul jääb ruuteri logisse vaid kasutajanimi ja MAC-aadress, mis on kasutaja identifitseerimiseks täpselt sama väärtuslikud kui avaliku veebifoorumi nime- ja aadressilahtrisse sisestatud andmed. Vahelejäämise ja hilisemate sanktsioonide risk seega praktiliselt puudub.

Kolmandaks ei kipu eriti munitsipaalvõrgud kasutama ei autentimist ega krüpteeritud ühendust – kogu võrguliiklus toimub sama hästi kui lahtise tekstina.

Sellises levialas toimuva pealtkuulamiseks vajab kurjam vaid traadita võrgu kaarti ning mõnd internetist vabalt allalaaditavat võrguliikluse jälgimise programmi. Sellega püütakse pahaaimamatu kasutaja arvuti ja ruuteri vahel liikuvad infopaketid kinni, teisendatakse tavaliseks tekstiks ning kaak võibki lugeda näiteks kiirsuhtlussõnumeid, meiliserveri ja muude rakenduste paroole, ärikriitilisi e-kirju, Rate’i kasutajakonto andmeid ja muud infot, mida pahaaimamatu kasutaja meelsasti ei jagaks.

Loe artiklit täispikkuses ajakirjast Saldo.