4. oktoober 2006

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Maksekäsumenetluse eelisteks peetakse kiirust ja väiksemaid kulusid

Julianuse Inkasso Agentuur AS jurist Andrias Palmits selgitas, et aasta algusest kehtima hakanud maksekäsu ehk maksekäsumenetluse eesmärk on väljatöötatud blanketi abil muuta võlausaldajale võlanõude esitamine lihtsamaks.

Kui enne 1. jaanuari toimus kohtulik võla sissenõudmine üksnes hagimenetluse korras, kus esimese eelistungini võis kuluda kuni pool aastat, siis nüüd saab esitada kohtusse ka maksekäsu kiirmenetluse avalduse. See annab aga peamiselt võimaluse senisest kiiremini ja hagimenetlusest väiksemate kuludega saada kätte võlg, mille olemasolus ei kahtle ka võlgnik.

Kiirmenetluse puhul on tegemist lihtsustatud ehk vaidlusvaba menetlusega, kus kohtuistungit ei toimu. Kohus teeb otsuse üksnes võlausaldaja avalduse põhjal. Tõhus võiks maksekäsumenetlus olla tarbijalepingutest tulenevate nõuete rahuldamisel, nagu näiteks vee, elektri- või soojusenergia müügil või mobiilsideteenuste osutamisel. Samuti on maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamine õigustatud näiteks lihtsamate laenulepingute või võlatunnistuste puhul.

“Maksekäsu kiirmenetlus pakub reeglina võlausaldajale huvi seetõttu, et sellega kaasnevad võrreldes hagimenetlusega märgatavalt väiksemad kulutused. Kui hagimenetluses tuleks näiteks 20 000 krooniselt põhivõlalt tasuda riigilõivu 1 250 krooni, siis maksekäsumenetluses on riigilõivu suuruseks 1% nõudelt, praeguse näite puhul 200 krooni. Tõsi küll, nimetatud 200 kroonine riigilõiv tuleb tasuda ka väiksemate nõuetega maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise eest, kuna sellise riigilõivu alampiiri on kehtestanud seadus. Eeltoodud asjaolu on ka võlgnikule rahaliselt kasulik - menetluskulu, mille ta lõpuks hüvitama peab, on tunduvalt väiksem kui tavalises hagimenetluses.

Plussidele lisanduvad paraku ka miinused

ettepaneku, milles palub võlgnevuse tasuda. Ei ole tavatu, et võlgnik püüab leida kohtu poolt saadetud makseettepanekule vastuväiteid. Sellisel juhul aga kohustab kohus avaldajat viivitamata esitama oma nõude ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis 14 päeva jooksul. Seejuures tuleb aga tasuda täiendavalt riigilõivu nagu hagimenetluseski, mis seab kahtluse alla juba ühe maksekäsumenetluse eelistest. Kui maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamine peaks olema jõukohane igale võlausaldajale, pöördutakse hagiavalduse koostamiseks mõningatel juhtudel aga esindaja, juristi või advokaadi poole, millega võivad omakorda kaasneda täiendavad kulud õigusabile. Kui võlausaldaja ei esita nõude põhjendust õigel ajal, keeldub kohus määrusega hagi menetlusse võtmast.

Hetkel on maksekäsu kiirmenetluses esitatava nõude maksimumsumma piiratud100 000 krooniga, mis tähendab, et maksekäsumenetlust on võimalik rakendada vaid siis, kui põhinõue ei ületa 100 000 krooni ning kõrvalnõue (viivised) ei ületa põhinõuet.

“Teoreetikud on pakkunud lahendusena teha näiteks 150 000 kroonine nõue kaheks- 100 000 ja 50 000krooniseks nõudeks. Samas on sellist nõude poolitamist praktikas rakendatud peamiselt maksegraafikute puhul, kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitatakse ülesütlemata maksegraafiku üksikute osamaksete sissenõudmiseks,” sõnas Palmits.

Kindlasti tuleks enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist analüüsida, kas nõue on selge ja võlgnik ei vaidle nõudele vastu. Võib-olla on võimalik asja lahendada kohtuväliselt ehk krediidikorraldusettevõtte kaudu, kes annab võlgnikule pikema maksetähtaja laenu võlgnevuse koheseks tasumiseks.

Maksekäsu kiirmenetluse suurimaks miinuseks võib aga saada asjaolu, et kohus ei suuda võlgnikele makseettepanekuid ning maksekäske kätte toimetada. Eelviidatud dokumente üritab kohus võlgnikule kätte toimetada tähitud posti või kohtutäituri kaudu. Kui kättetoimetamine aga ei õnnestu, siis Ametlikes Teadaannetes pole lubatud neid avaldada. Juhul, kui kättetoimetamine ebaõnnestub, ei tagasta kohus ka avaldaja poolt tasutud riigilõivu, seda on aga võimalik nõuda hilisema hagimenetluse raames kui tekkinud kahju.

Miinuseks on seegi, et pooled ei saa sõlmida kohtulikku kompromissi. Hagimenetluses on tavaline, et pooled sõlmivad kompromisslepingu, milles nähakse ette võlgnevuse ositi tasumine. Juhul, kui kohus kompromissi määrusega kinnitab, on kompromisslepingu järgsed osamaksed kohe sundtäidetavad – see tähendab seda, et võlausaldaja saab võlgniku mittetasumise korral pöörduda kohtutäituri poole.

Maksekäsu kiirmenetluses võlgnevuse ositi tasumist ei ole ette nähtud.

“Sellest hoolimata on ositi tasumine praktikas võimalik. Juba tehtud maksekäsu täitmise võib võlausaldaja võlgniku palvel ajatada ning leppida kokku ositi tasumises. Maksekäsk jääb võlausaldajale garantiiks, mille võib eraldi osamaksete tasumisega viivitamise korral terves ulatuses täitmisele pöörata. Kuigi seadus ühesõnaliselt järgnevat võimalust ette ei näe, on praktikas kohtud teinud aga ka maksekäske ositi tasumise kohta. Sellistel juhtudel on võlgnik võlga tunnistanud ning palunud makseettepanekule esitatud vastuväites maksegraafikut, mille osas ka võlausaldajal vastuväited puuduvad,” selgitas Palmits.

Maksekäsu kiirmenetlus on võlausaldaja jaoks efektiivne selgete nõuete puhul ning juhul, kui võlgnik on dokumentide edastamiseks kättesaadav. Samas, kui võlgniku vastu suunatud nõue on ilmselgelt vaidlusalune, tuleks kaaluda pigem kõikide asjaolude selgitamist hagimenetluses. Suuremate võlasummade puhul, mil maksetähtajad on saabunud kaua aega tagasi, oleks mõistlik selgitada välja võlgniku tegelik majanduslik olukord ning võlgniku püsiva maksejõuetuse korral esitada kohtusse pankrotiavaldus.

Autor: Andrias Palmits