3. aprill 2006

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Euroopa Ühenduste Kohtu (edaspidi nimetatud Euroopa Kohus) hiljutine lahend toob selles valdkonnas mõningast selgust andes juhiseid, millal on maksukulude planeerimine lubatud ja millal mitte.

2006. aasta 21. veebruaril tegi Euroopa Kohus otsuse kohtuasjades, mis käsitlesid tehinguid, mida Inglismaa isikud olid teostanud oma käibemaksukohustuse vähendamiseks. Järgnevalt tutvustatud kaasusi käsitles Euroopa Kohus koos, kuna kõigis nendes vaidlustas Inglise maksuhaldur maksumaksja tegevuse tuginedes fraus legis printsiibile (ingl k abuse of rights), mis keelustab õigusakti sõna-sõnalist kohaldamist eesmärgil, mis ei ole kooskõlas seaduse mõttega ning seadusandja tegeliku eesmärgiga. Euroopa Kohtu otsuste kohaselt ei saa kuuenda käibemaksudirektiivi* alusel sisendkäibemaksu maha arvata, kui tehingud, millega seoses tehtud kulusid maha arvatakse, on tehtud põhiliselt maksude vältimise eesmärgil ja kui nende tehingute tulemusena saavutatud sooduskohtlemine on vastuolus seaduse mõtte ja eesmärgiga.

Bupa otsus (Euroopa Kohtu kaasus nr C-419/02)

Äriühing sõlmis seotud isikutega lepingu ja tegi suure ettemaksu ravimite eest, et vähendada maksukoormust, mis oleks suurenenud järgmisel aastal jõustuva maksuseaduse muudatuse tõttu. Kaupade tegelik üleandmine pidi lepingu kohaselt toimuma peale seadusemuudatuse kehtima hakkamist. Ettemaks tehti kaubagrupi eest, kusjuures määratletud ei olnud mitte konkreetsed kaubad, vaid võimalus valida hiljem teatavate kaupade hulgast. Ettemakse eesmärk oli tuua maksukohustuse tekkimise aeg varasemasse perioodi sooduskohtlemise saavutamiseks ja maksukoormuse vähendamiseks.

Euroopa Kohus leidis, et selleks, et ettemakse oleks maksukohustuse tekkimise aluseks, on nõutav, et ettemaksu tegemise hetkel oleks teada kogu informatsioon tulevikus müüdavate kaupade või teenuste kohta ning et kaubad või teenused, mille eest ettemakse tehakse, oleksid täpselt kindlaks määratud. Euroopa Kohus ei käsitlenud selles kohtulahendis, kas tehingud on vastuolus fraus legis printsiibiga. Otsus baseerus järeldusel, et ettemaksest ei tekkinud maksukohustust, mistõttu ei saanud varasemale maksele toetudes taotleda soodsamat maksukäsitlust.

Viidatud Euroopa Kohtu otsusest võib järeldada muuhulgas seda, et analoogsete ettemaksete korral (näiteks kinkekaardi ost) ei teki maksukohustus kohe, st kaupade või teenuste eest ette makstes, kui ostetavad kaubad või teenused ei ole ettemakset tehes konkreetselt määratud. Selles valdkonnas puudus Eesti maksuhalduril kindel arvamus, kuid nüüdseks on väljendatud seisukohta, et käibemaksukohustus tekib siiski alles kauba üleandmisel või teenuse saamisel, mitte kinkekaardi eest maksmisel. Euroopa Kohtu lahend kinnitab sellist käsitlust.

Halifax otsus (Euroopa Kohtu kaasus nr C-255/02) ja University of Huddersfield otsus (Euroopa Kohtu kaasus nr kaasus C-223/02)

Nii Halifax kui Huddersfieldi ülikool tegid ehitustöid ja kuna nende osutatavad teenused on suures osas maksuvabad, siis oleksid nad saanud maha arvata ainult väikese osa käibemaksukuludest, mis ehitustöödega kaasnesid. Mõlemad asutused kavandasid skeemid, mis võimaldasid eri organisatsioone kasutades maha arvata suurema osa käibemaksust.

Halifax kasutas vaheettevõtteid ehitaja ja panga vahel, et tagasi saada telefonikeskuse ehitusel makstud sisendkäibemaksu, mis muidu ei oleks olnud tagastatav. Huddersfieldi Ülikool kasutas liisimise ja tagasiliisimise skeemi saamaks tagasi kahe ehitise taastamisel makstud sisendkäibemaksu, mis muidu ei kuulunud tagastamisele.

Kohtujuristi arvamuse kohaselt ei ole maksuplaneerimine lubatud, kui tehakse näilikke tehinguid selleks, et kasutada seaduse teksti sõnastust ära ning hoida kõrvale seaduse tegelikest eesmärkidest. Maksuplaneerimine on lubatud, kui tegelike äritehingute tulemusena vähendatakse makse, isegi kui selline vähendamine on seaduse tegelike eesmärkidega vastuolus. Seega on kohtujuristi arvamuse kohaselt määrava tähtsusega, et tehingutel oleks äriline eesmärk, mitte ainult maksude vähendamise eesmärk.

Euroopa Kohus otsustas, et kui isik lähtub oma tegevuses ainult maksuaspektidest ja tehingu ainus eesmärk on vältida maksude tasumist, siis ei ole tal õigust maha arvata selle tegevusega seotud sisendkäibemaksu ehk selline maksuplaneerimine on keelatud. Samas peab maksuhaldur tagastama sellistelt tegevustelt makstud käibemaksu. Euroopa Kohus jättis liikmesriigi otsustada, kas eespool mainitud Halifax ja Huddersfieldi ülikool kasutasid täiesti kunstlikke skeeme või tegevusi, mille ainsaks eesmärgiks oli vältida maksude tasumist.

Euroopa Kohtu lahendid on otsekohaldatavad Eestis ja Euroopa Kohtu antud juhiseid peavad Eesti maksumaksja ja maksuhaldur arvestama. Eesti maksukorralduse seadus sätestab majandusliku tõlgendamise printsiibi rakendamise õiguse maksuhaldurile, st Eesti maksuhalduril on seaduslik alus jätta maksustamisel tähelepanuta maksumaksja poolt tehingutele antud juriidiline vorm, kui see ei vasta tehingu tegelikule majanduslikule sisule. Euroopa Kohtu hiljutistest otsustest võib järeldada, et maksumaksjad peavad olema valmis tõendama maksuhaldurile tehingute ärilisi eesmärke ja seda, et tehinguid ei tehtud ainult maksukohustuse tekkimise vältimiseks.

* Euroopa Nõukogu direktiiv nr 77/388/EMÜ.

Autor: Aiki Kuldkepp