Maa väärtuse loob ühiskond

Demokraatlikus õigusriigis on heaks tavaks kokku leppida, et inimene ei kuulu kellelegi ega ole kellegi omand. Seepärast ei pea ta ühiskonnale maksma maksu, ostmaks endale õigust maa peal eksisteerida. Maamaks on üles kütnud suuri sisepingeid. Maaomanikud küsivad, miks peavad nad maa eest kaks korda maksma. Seejuures aga unustatakse, et maa tegelikku väärtust ei loo omanikule mitte maa hind kinnisvaraturul ega ostja või müüja, vaid maa väärtuse loob ühiskond oma kohalolekuga. Nii laekubki maaomanikule peale omanikutulu lisaks veel ka ühiskonna poolt loodud maarent, mille riik peab ära korjama maamaksuga. Inimesel on õigus elada maa peal Maamaks peab olema täpses vastavuses tegeliku maarendiga. Riik peab mõistma, et õigus maa peal elada ja kodu omada on igal inimesel. Kui üks riik seda õigust tunnistada ei taha ja üha kasvava maksuga ahistama hakkab, on lood kurjad. Ei riigil ega eraisikul pole õigust maksustada inimese võõrandamatuid õigusi - õigust elule, õnnele ja vabadusele. Demokraatlikes õigusriikides on heaks tavaks aktsepteerida, et inimene ei kuulu kellelegi ega ole kellegi omand ning ei pea seetõttu maksmaühiskonnale maksu, ostmaks omale õigust maa peal eksisteerida. Hoopis teine lugu on aga maaga. Maa on riigi territoorium, mille eest vastutab kogu rahvas. Ehkki maale on hea, kui tal on peremees, on maa kui looduse looming üldisemas mõistes kogu ühiskonna ühisomand. Rent on teenimatu tulu Kui lugeja on õppinud poliitökonoomiat, peaks rendi mõiste talle arusaadav olema. Kui keegi aga arvab, et rent tähendab maksu, siis ta eksib rängalt selle sõna tähenduse vastu. Rendi mõistet peab aga mõistma ja tundma, sest õiglase maamaksu ainsaks elemendiks saab olla vaid rent. Kitsamas mõistes tähistab sõna “rent” maa kasutamisest saadavat teenimatut tulu, ehkki renti tekib mujalgi. Eestis on halvaks tavaks saanud manipuleerida sõna väärkasutuse abil inimeste teadvusega. Nii on ka sõna “rent” väärkasutus andnud sellele sõnale vigase varjundi isegi Eesti seaduste tekstides. On aeg tõdeda, et mõiste “rent” on Eesti jurisprudentsis korrektselt avamata. Maa on üks kõige olulisem vahend igasuguse tulu saamisel - nii teenitud tulu kui ka rendi puhul. Rent on tululiik, mida saadakse ilma kulutusteta. Ilmselt mõistab lugeja ka seda, et rent ei ole mingi kuritegelik kriteerium. Halb on asi vaid siis, kui valitsus on ebakompetentne ja riik seda tulu ei kogu. Kinnisvaraturg ei pea põhinema orjapidamisel Demokraatlikus ühiskonnas ei tohi maa müüjal olla õigust nõuda ostjalt ettemaksu tulevikus maatükilt laekuma hakkava tulu ulatuses. Kahjuks on see aga tänane reaalsus. Sellistel tingimustel maad ostnud inimene ei ole enam sisuliselt mitte maaomanik, vaid rentnik, kes pole mitte ainult kogu rendi ette ära maksnud, vaid on müünud ka ennast orjusesse. Kogemused näitavad, et maaomanik sooviks lähtuda maa hindamisel just sellest, kui tulus saaks maatükk ostjale olema. Selline maa hind pole aga õiglane ja takistab maa efektiivset kasutamist. Nii rakendub kinnisvaraturul põhimõte, et raha tuleb võtta sealt, kus seda on, ja maa müüjal on õigus tunda end kinnisvaraturul tõelise orjapidajana. Lihtsameelne ostja, kes sellise ahviäriga nõustub ja niisuguse hinna ja maksutingimuste juures maad ostab, kogeb peagi ärilist ebaõnnestumist. Kinnisvaraturul surub rendi täielik ärakorjamine maa hinna madalaks, sest nii müüjal kui ostjal on ette teada, et rendi korjab ära riik. Valitsus peab kindlustama, et maa omamine oleks tulus. On ilmne, et ei ole ei õiglane ega kasulik põhimõte võtta raha sealt, kus seda on, ja seda rohkem, mida rohkem seda on. Selle nimel tasub mõtelda ja töötada, et maksud, mida me maksma peame, oleks õiglased ka meie endi suhtes. Maarendist peavad kõik osa saama Lootused, et inimesed praegust Eesti riigi maksukogumise põhimõtet kunagi respekteeriksid, on asjatud. Rahval on õigus nõuda, et riik oleks hoolas ja õiglane selle tulu kokkukogumisel, millest meil kõigil on õigus osa saada. Õigluse nimel tasub alati pingutada. Demokraatlikus ühiskonnas peab maarendi ümberjaotamist teostama valitsus. Maa kasutamine on ainult siis tõhus ja vastab ühiskonna huvidele, kui riik oma koduülesannetega hakkama saab. Kui aga riik maarenti ei kogu, on riigis mitte ainult majanduslik, vaid ka poliitiline olukord ebastabiilne ja ebaõiglane ka maaomanike endi suhtes, ning kinnisvaraturul valitseb orjanduslikule ühiskondlikule formatsioonile viitavate tunnustega situatsioon.