Autor: Raamatupidaja.ee • 7. juuli 2005

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

1999. a mais muudeti standardiga IAS10 (muudetud 1999) “Bilansipäevajärgsed sündmused”, paragrahvi 28. Muudetudtekst kehtib raamatupidamise aastaaruannete kohta, mis hõlmavad 1. jaanuaril2000 või pärast seda algavaid aruandeperioode.

Standardiga IAS 41 “Põllumajandus”muudeti 2000. a detsembris paragrahvi 1 ning lisati paragrahv 16A. Muudetudtekst kehtib raamatupidamise aastaaruannete kohta, mis hõlmavad 1. jaanuaril2003 või pärast seda algavaid aruandeperioode.

Standardiga IAS 2 seondub üks SICtõlgendus:

- SIC-1: Järjepidevus – erinevadvarude soetusmaksumuse arvestusmeetodid.

SISUKORD

<_o3a_p />Paragrahvid <_o3a_p />Eesmärk <_o3a_p /> <_o3a_p />Rakendusala <_o3a_p />1-3 <_o3a_p />Mõisted <_o3a_p />4-5 <_o3a_p />Varude mõõtmine <_o3a_p />6 <_o3a_p />Varude soetusmaksumus <_o3a_p />7-18 <_o3a_p />Ostukulutused <_o3a_p />8-9 <_o3a_p />Töötlemiskulutused <_o3a_p />10-12 <_o3a_p />Muud kulutused <_o3a_p />13-15 <_o3a_p />Teenuse osutaja varude soetusmaksumus <_o3a_p />16 <_o3a_p />Bioloogiliste varade kaasabil saadud põllumajandustoodangu soetusmaksumus <_o3a_p />16A <_o3a_p />Varude soetusmaksumuse mõõtmisemeetodid <_o3a_p />17-18 <_o3a_p />Soetusmaksumuse arvestusmeetodid <_o3a_p />19-24 <_o3a_p />Põhikäsitlus <_o3a_p />21-22 <_o3a_p />Lubatud alternatiivkäsitlus <_o3a_p />23-24 <_o3a_p />Neto realiseerimisväärtus <_o3a_p />25-30 <_o3a_p />Kuluna kajastamine <_o3a_p />31-33 <_o3a_p />Avalikustatav informatsioon <_o3a_p />34-40 <_o3a_p />Jõustumiskuupäev <_o3a_p />41 <_o3a_p />

Standardeid, mis on esitatudpoolpaksus kursiivkirjas, tuleb lugeda koos käesolevas standardis esitatudtaustmaterjali ja rakendusjuhise ning “Rahvusvahelisteraamatupidamisstandardite eessõnaga”. Rahvusvahelised raamatupidamisstandardidei ole ette nähtud rakendamiseks ebaoluliste objektide suhtes (vt eessõnaparagrahv 12).

EESMÄRK

Käesoleva standardi eesmärk onkehtestada varude soetusmaksumuse põhine raamatupidamiskäsitlus. Varudearvestuse põhiküsimuseks on soetusmaksumuse suurus, milles vara kajastada jaedasi kanda kuni seonduvate tulude kajastamiseni. Käesolev standard annabpraktilisi juhiseid soetusmaksumuse määramise ning nende järgneva kulunakajastamise kohta, kaasa arvatud allahindlus neto realiseerimisväärtuseni.Standard annab juhiseid ka soetusmaksumuse arvestusmeetodite kohta, midakasutatakse varude soetusmaksumuse määramiseks.

RAKENDUSALA

1. Käesolevat standarditrakendatakse finantsaruannete suhtes, mis on koostatud soetusmaksumuselpõhinevast arvestusest lähtuvalt, arvepidamiseks varude üle, mis ei hõlma:

(a) lõpetamata toodangut, mistekib ehituslepingute, kaasa arvatud otseselt seotud teeninduslepingute raames(vt IAS 11 “Ehituslepingud”);

(b) finantsinstrumente; ja

(c) tootjate loomakasvatus-,põllundus- ja metsandussaaduste ning maakide varusid määrani, mil neidmõõdetakse neto realiseerimisväärtuses vastavalt teatavate majandusharude healetavale;

(d) põllumajandustegevusegaseotud bioloogilisi varasid (vt IAS 41 “Põllumajandus”).

2. Käesoleva standardiga asendatakse1975. a kinnitatud standard IAS 2 “Varude hindamine ja esitaminesoetusmaksumuse süsteemi kontekstis”.

3. Paragrahvis 1(c) nimetatudvarusid mõõdetakse teatud tootmisetapis neto realiseerimisväärtuses. See toimubnäiteks juhul, kui põllumajanduskultuurid on koristatud või maagid kaevandatudning nende müük on kindlustatud forward-lepingu või riikliku garantiiga,või kui eksisteerib ühtlane turg ning müügi ebaõnnestumise oht polemärkimisväärne. Sellised varud ei kuulu käesoleva standardi rakendusalasse.

MÕISTED

4. Käesolevas standardiskasutatakse järgmisi mõisteid järgmises tähenduses:

Varud on varad, mida

(a) hoitakse müümisekstavapärase äritegevuse käigus;

(b) parajasti toodetakseniisuguse müümise eesmärgil; või

(c) materjalid või tarvikud,mida tarbitakse tootmisprotsessis või teenuste osutamisel.

Neto realiseerimisväärtus ontavapärases äritegevuses kasutatav hinnanguline müügihind, millest on mahaarvatud toote lõpetamiseks ja müügi sooritamiseks vajalikud hinnangulisedkulutused.

5. Varud hõlmavad ostetud jaedasimüügiks hoitavaid kaupu, kaasa arvatud näiteks jaemüüja ostetud jaedasimüügiks hoitav kaup või edasimüügiks hoitav maa ja muu vara. Samutikuuluvad varude hulka ettevõtte toodetud valmistoodang või tootmises olevlõpetamata toodang ning ka materjalid ja tarvikud, mis ootavad kasutamisttootmisprotsessis. Teenuste osutaja puhul hõlmavad varud teenuse kulutusi, midakirjeldatakse paragrahvis 16 ja mille kohta ettevõte ei ole veel kajastanudnendega seotud tulu (vt IAS 18 “Tulu”).

VARUDE MÕÕTMINE

6. Varusid tuleb mõõta kassoetusmaksumuses või neto realiseerimisväärtuses, sõltuvalt sellest, kumb onmadalam.

Varude soetusmaksumus

7. Varude soetusmaksumussisaldab kõiki ostu-, töötlemis- ja muid kulutusi, milleta varud ei olekspraeguses asukohas ega seisukorras.

Ostukulutused

8. Varude ostukulutuste hulkakuuluvad ostuhind, imporditollimaksud ja muud maksud (mida maksuametettevõttele hiljem ei tagasta) ning transpordi-, käitlemis- ja muud lõpetatudtoodangu, materjalide ja teenuste soetamisega otseselt seotud kulutused.Kaubanduslikud allahindlused, mahahindlused ja muud sellised hinnaalandidarvatakse ostukulutuste määramisel maha.

9. Ostukulutuste hulka võivadkuuluda valuutakursivahed, mis on tekkinud äsja soetatud varude kohtavälisvaluutas esitatud arvete tõttu, mida on lubatud esitada standardi IAS 21“Valuutakursi muutuste mõju” alternatiivkäsitluse kohastel erandjuhtudel.Nimetatud kursivahed piirduvad vaid nendega, mis on tulenevad valuuta järsustdevalveerimisest või odavnemisest, mille katmiseks pole jooksvaid vahendeidning mis mõjutab kohustusi, mida ei saa tasaarveldada ja mis tekivad varudeäsjasest soetamisest.

Töötlemiskulutused

10. Varude töötlemiskulutuste hulkakuuluvad toodanguühikutega otseselt seotud kulud, näiteks otsesed tööjõukulud.Need sisaldavad ka materjali valmistoodanguks muundamisel tekkivaidsüstemaatiliselt toodetele jagatavaid tootmise püsivaid ja muutuvaidüldkulusid. Püsivad tootmislikud üldkulud on need kaudsed toodangu kulud, misolenemata toodangu mahust jäävad suhteliselt muutumatuks, näiteks tehasehoonete ja seadmete amortisatsioon ja hooldus ning tehase juhtimis- jahalduskulud. Muutuvad tootmislikud üldkulud on need kaudsed toodangu kulud, mismuutuvad otseselt või peaaegu otseselt koos muutustega toodangu mahus, näitekskaudsed materjalikulud ja kaudsed tööjõukulud.

11. Püsivate tootmislike üldkuludejaotamine töötlemiskulutustele põhineb tootmisseadmete normaalvõimsusel.Normaalvõimsus on teatud ajaperioodide või sessioonide jooksul normaalsetestingimustes keskmine eeldatavalt toodetav toodang, arvestades regulaarsesthooldusremondist tekkivat võimsuskadu. Tegelikku tootmisvõimsuse taset võibkasutada juhul, kui see on ligilähedane normaalvõimsusele. Igaletoodanguühikule jaotatud püsivate üldkulude maht ei suurene madalatootmistaseme või tootmisseisakute tõttu. Jaotamata üldkulusid kajastataksekuludena nende tekkimise perioodil. Ebatavaliselt kõrge tootmismahugaperioodidel vähendatakse igale toodanguühikule jaotatud püsivate üldkuludemahtu nii, et varude maksumus ei kujuneks soetusmaksumusest kõrgemaks. Muutuvadtootmislikud üldkulud jaotatakse igale toodanguühikule tootmisseadmete tegelikukasutamise alusel.

12. Tootmisprotsessis võidakse tootasamaaegselt mitut toodet. See toimub näiteks mitme omavahel seotud tootetootmisel või juhul, kui väljundiks on põhi- ja kõrvaltoode. Kui iga tootetöötlemiskulutusi pole võimalik eraldi määratleda, jaotatakse need toodetelepõhjendatud ja järjepideval viisil. Jaotamine võib näiteks põhineda iga tootesuhtelisel müügiväärtusel kas tootmisprotsessi etapis, mil tooted muutuvadüksteisest eristatavaks, või tootmise lõppjärgus. Enamik kõrvaltooteid on omalaadilt ebaolulised. Sellisel juhul mõõdetakse neid enamasti netorealiseerimisväärtuses ning see maksumus lahutatakse põhitootesoetusmaksumusest. Selle tulemusena ei erine põhitoote bilansiline maksumusoluliselt tema soetusmaksumusest.

Muud kulutused

13. Muud kulutused lülitataksevarude soetusmaksumusse ainult sel määral, mil neid tehakse varude praegusesseasukohta ja seisukorda viimisel. Näiteks võib olla kohane lisada varudesoetusmaksumusele mittetootmislikud üldkulud või eriklientidele toodetekavandamisega seotud kulutused.

14. Kulutused, mida ei arvata varudesoetusmaksumuse hulka ning mida kajastatakse nende tekkeperioodi kuludena, onnäiteks:

(a) ebatavaliselt suur kasutatudmaterjali kulu, tööjõukulu või muud tootmiskulutused;

(b) ladustamiskulutused, väljaarvatud juhul, kui need on vajalikud tootmisprotsessis enne järgmisttootmisetappi;

(c) üldhalduskulud, mis ei oleseotud varude praegusesse asukohta ja seisukorda viimisega; ja

(d) müügikulud.

15. Piiratud tingimustel arvataksevarude soetusmaksumusse ka laenukasutuse kulutused. Sellised tingimusedmääratletakse standardis IAS 23 “Laenukasutuse kulutused” lubatudalternatiivkäsitluses.

Teenuse osutajavarude soetusmaksumus

16. Teenuse osutaja varudesoetusmaksumus sisaldab peamiselt tööjõukulutusi ja muid kulutusi teenuseosutamisega otseselt seotud personalile, kaasa arvatud kulutused juhendavalepersonalile ning seonduvad üldkulud. Müügi- ja üldhalduspersonaliga seotudtööjõu- ja muid kulutusi ei lisata soetusmaksumusse, neid kajastatakse vastavatekkeperioodi kulutustena.

Bioloogilistevarade kaasabil saadud põllumajandustoodangu soetusmaksumus

16A. Vastavalt standardile IAS 41“Põllumajandus” mõõdetakse ettevõtte bioloogilistelt varade kaasabil saadudpõllumajandustoodangu varusid nende esmasel arvelevõtmisel õiglases väärtuses,millest on maha arvatud hinnangulised müügikohaga seotud kuludsaagikoristushetkel. Seda loetakse käesoleva standardi mõistes varudesoetusmaksumuseks antud kuupäeval.

Varudesoetusmaksumuse mõõtmise meetodid

17. Varude soetusmaksumuse mõõtmisemeetodeid, nagu normkulutuste meetod või jaehinna meetod, võib kasutadapraktilistel kaalutlustel, kui tulemused on ligilähedased soetusmaksumusele.Normkulutuste meetodi puhul võetakse arvesse materjali ja tarvikute, tööjõu,efektiivsuse ja tootmisvõimsuse rakendamise normtasemeid. Neid vaadatakseregulaarselt üle ning vajaduse korral korrigeeritakse vastavalt tegelikeletingimustele.

18. Jaehinna meetodit kasutataksesageli jaekaubanduses, et mõõta varusid, mis sisaldavad suurt arvu kiirestimuutuvaid objekte, millel on samalaadne rentaabluse määr ning mille suhtes onebaotstarbekas kasutada teisi soetusmaksumuse mõõtmise meetodeid. Varudesoetusmaksumus määratakse, vähendades varude müügiväärtust vastava käibebrutorentaabluse protsendi võrra. Kasutatav protsent võtab arvesse varud, millemaksumust on alandatud algsest müügihinnast allapoole. Tihti rakendatakseerinevate jaemüügi valdkondade suhtes erinevat keskmist protsenti.

Soetusmaksumuse arvestusmeetodid

19. Tavapäraselt üksteisestselgelt eristatavate varuobjektide ning konkreetsete projektide raames toodetudja käsitletud kaupade ja teenuste soetusmaksumuse kindlaksmääramisel lähtutakseiga objektiga seotud kulutustest.

20. Iga objekti soetusmaksumusekindlaksmääramine tähendab eraldi maksumuse omistamist üksikutelevaruobjektidele. See on asjakohane käsitlus konkreetse projektiga seonduvateobjektide puhul, olenemata sellest, kas need on ostetud või toodetud. Samas oniga objekti soetusmaksumuse eraldi kindlaksmääramine ebasobiv juhul, kui varudkoosnevad suurest arvust samalaadsetest objektidest, mis ei ole tavapäraseltüksteisest selgelt eristatavad. Sellisel juhul võib kasutada varudesseallesjäävate objektide valikumeetodit, et leida ettemääratud mõjuaruandeperioodi puhaskasumile või- kahjumile.

Põhikäsitlus

21. Varude soetusmaksumus,välja arvatud paragrahvis 19 kirjeldatud varude puhul, tuleb kindlaks määrata,kasutades FIFO või kaalutud keskmise soetusmaksumuse arvestusvalemit.

22. FIFO valem eeldab, et esimesesjärjekorras ostetud varude objektid müüakse esimesena, mistõttu aruandeperioodilõpul jäävad varudesse need objektid, mis on ostetud või toodetud viimasena.Kaalutud keskmise soetusmaksumuse valemist lähtuvalt määratakse iga objektisoetusmaksumus samalaadsete objektide aruandeperioodi alguse soetusmaksumuse jaaruandeperioodi jooksul ostetud või toodetud objektide soetusmaksumuse kaalutudkeskmisena. Keskmist võib arvutada perioodipõhiselt või iga täiendava partiisaamisel, sõltuvalt ettevõtte konkreetsetest tingimustest.

Lubatudalternatiivkäsitlus

23. Varude soetusmaksumus,välja arvatud paragrahvis 19 kirjeldatud varude puhul, määratakse kindlaks LIFOvalemit kasutades.1

24. LIFO valem eeldab, et viimasesjärjekorras ostetud või toodetud varude objektid müüakse esimesena, mistõttuaruandeperioodi lõpul jäävad varudesse need objektid, mis on ostetud võitoodetud esimesena.

Neto realiseerimisväärtus

25. Varude soetusmaksumus tuleb allahinnata, kui varud on kahjustatud, täielikult või osaliselt aegunud või kuinende müügihind on langenud. Varude soetusmaksumus tuleb alla hinnata ka siis,kui toote eeldatavad viimistlemis- või müügikulutused on suurenenud. Tavahinnata varusid alla soetusmaksumuselt neto realiseerimisväärtuseni onkooskõlas seisukohaga, et varasid ei tohiks kajastada suuremas väärtuses, kuion nende hinnanguline müügi- või kasutusväärtus.

26. Varud hinnatakse tavaliselt allaneto realiseerimisväärtuseni üksikobjektide lõikes. Siiski võib teatudasjaoludel osutuda otstarbekaks grupeerida samalaadseid või omavahel seotudobjekte. Selline olukord võib olla ühe ja sama tooteliiniga seotud varudeobjektide puhul, millel on samalaadne otstarve või lõppkasutus, mida toodetakseja turustatakse samas geograafilises piirkonnas ning mida ei ole otstarbekashinnata eraldi teistest sama tootmisliini objektidest. Ei ole asjakohanehinnata varusid alla nende grupikuuluvuse alusel, nagu näiteks valmistoodangvõi kõik teatud majandusharu või geograafilise segmendi varud. Teenusteosutajad määravad tavaliselt kindlaks kulutused iga teenuse kohta, millel on eraldi müügihind. Seetõttu käsitatakse igat sellist teenust eraldiseisvaobjektina.

27. Neto realiseerimisväärtusehinnangud põhinevad kõige usaldusväärsematel tõenditel, mis on kättesaadavadhinnangute tegemise ajal varude oodatava realiseerimisväärtuse kohta. Nendeshinnangutes võetakse arvesse pärast aruandeperioodi lõppu aset leidnudsündmustega otseselt seotud hinna või kulude kõikumisi sel määral, mil needsündmused kinnitavad aruandeperioodi lõpul eksisteerinud olukorda.

28. Neto realiseerimisväärtusehinnangutes võetakse arvesse ka varude hoidmise eesmärki. Näiteks müügi või teenindusepüsilepingute täitmiseks hoitavate varude neto realiseerimisväärtus põhineblepinguhinnal. Kui müügilepingud ei kata hoitavate varude kogust, põhinebülejäägi neto realiseerimisväärtus üldistel müügihindadel. Eraldised võitingimuslikud kohustised võivad tuleneda laoseisu ületavatest müügi või ostupüsilepingutest. Selliseid eraldisi või tingimuslikke kohustisi käsitletaksestandardis IAS 37 “Eraldised, tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad”.

29. Varude tootmiseks hoitavaidmaterjale ja tarvikuid ei hinnata allapoole soetusmaksumust juhul, kuivalmistoodangut, mille valmistamiseks neid kasutatakse, suudetakse eeldatavastimüüa soetusmaksumuse väärtuses või üle selle. Kui aga materjalide hinnalangusviitab sellele, et valmistoodangu soetusmaksumus ületab selle netorealiseerimisväärtuse, hinnatakse materjalid alla nende netorealiseerimisväärtuseni. Sellisel juhul võib materjalide asendusmaksumus ollanende neto realiseerimisväärtuse parimaks mõõdupuuks.

30. Igal järgneval aruandeperioodil hinnatakseneto realiseerimisväärtust uuesti. Kui varasemat varude allahindlust allapoolesoetusmaksumust põhjustanud asjaolusid enam ei eksisteeri, tühistatakseallahindlus, nii et uueks bilansiliseks jääkmaksumuseks saab vastavalt madalam,kas soetusmaksumus või muudetud neto realiseerimisväärtus. Selline olukordleiab aset näiteks siis, kui varuobjekt, mis müügihinna langemise tõttukantakse edasi neto realiseerimisväärtuses, on järgneval aruandeperioodilendiselt alles ning tema müügihind on vahepeal tõusnud.

KULUNA KAJASTAMINE

31. Varude müügi korral tulebnende bilansiline maksumus kajastada kuluna samal aruandeperioodil, milkajastatakse seonduv tulu. Kõik varude allahindlused netorealiseerimisväärtuseni ning varude kaod tuleb kajastada kuluna allahindlusevõi kao toimumise perioodil. Kõik varude allahindluse tühistamisega seotudsummad, mis tulenevad neto realiseerimisväärtuse tõusust, tuleb kajastadavarude kulusumma vähenemisena tühistamise toimumise perioodil.

32. Müüdud varude bilansilisemaksumuse kuluna kajastamise tulemusel saavutatakse kulude ja tulude vastavus.

33. Mõned varud võib jaotada teistevarade koosseisu, näiteks varud, mida kasutatakse omatoodetud materiaalsepõhivara koostisosadena. Sellisel viisil muu vara hulka arvestatud varud kajastataksekuluna antud vara kasuliku tööea jooksul.

AVALIKUSTATAV INFORMATSIOON

34. Finantsaruannetes tulebavalikustada:

(a) varude mõõtmiselkasutatud arvestusmeetodid, kaasa arvatud kasutatud soetusmaksumusearvestusmeetod;

(b) varudebilansiline kogumaksumus ja ettevõttele sobivalt liigitatud varude bilansilisedmaksumused;

(c) netorealiseerimisväärtuses kajastatud varude bilansiline maksumus;

(d) kõigiallahindluste tühistamissummad, mida kajastatakse vastavalt paragrahvile 31perioodi tuluna;

(e) varudeallahindluse tühistamist põhjustanud asjaolud või sündmused vastavaltparagrahvile 31;ning

(f) kohustistekatteks panditud varude bilansiline maksumus.

35. Teave varude erinevate liikidebilansilise maksumuse ning nende varade muutuste ulatuse kohta onfinantsaruande kasutajatele vajalik. Varud liigitatakse tavaliselt kaupadeks,tootmistarvikuteks, materjalideks, lõpetamata toodanguks ja valmistoodanguks.Teenuse osutaja varusid võib kirjeldada lihtsalt kui lõpetamata toodangut.

36. Kui varude soetusmaksumuson määratud LIFO valemit kasutades kooskõlas paragrahvis 23 kirjeldatud lubatudalternatiivkäsitlusega, peaksid finantsaruanded avalikustama erinevuse varudebilansis kajastatud summa ning:

(a) paragrahvis 21 kirjeldatudviisil leitud summa või neto realiseerimisväärtuse vahel, olenevalt sellest,kumb on madalam; või

(b) bilansipäevahetkemaksumuse või neto realiseerimisväärtuse vahel, olenevalt sellest, kumb onmadalam.

37. Finantsaruanded peaksidavalikustama kas

(a) aruandeperioodi jooksulkuluna kajastatud varude soetusmaksumuse; või

(b) aruandeperioodi jooksulkuluna kajastatud sama perioodi tuludele vastavad tegevuskulutused, mis onliigitatud vastavalt nende laadile.

38. Varude soetusmaksumus, mis onaruandeperioodil kajastatud kuluna, koosneb müüdud varuobjektidesoetusmaksumusse eelnevalt lülitatud kulutustest ning jaotamata tootmislikestüldkuludest ja ebaharilikult suurtest varude tootmiskuludest. Teatavadettevõtte asjaolud võivad tingida ka muude kulutuste hõlmamist, nagu näiteksturustamiskulud.

39. Mõned ettevõtted kasutavadteistsugust kasumiaruande vormi, avalikustades aruandeperioodi jooksul kulunakajastatud varude soetusmaksumuse asemel muid summasid. Sellise vormi puhulavalikustab ettevõte kasumiaruandes aruandeperioodi tuludele vastavadtegevuskulude summad, liigitatuna nende laadist lähtuvalt. Sellisel juhulavalikustab ettevõte kuluna kajastatult tooraine ja tarbekaupade, tööjõukuludeja muude tegevuskulude maksumuse koos aruandeperioodil toimunud varudenetomuutustega.

40. Allahindlus netorealiseerimisväärtuseni võib olla sellise ulatuse, mõju või laadiga, et tingibavalikustamise vastavalt standardile IAS 8 “Perioodi puhaskasum või -kahjum,rängad vead ja muutused arvestusmeetodites”.

JÕUSTUMISKUUPÄEV

41. Käesolevat rahvusvahelistraamatupidamisstandardit rakendatakse nende finantsaruannete suhtes, mishõlmavad 1. jaanuaril 1995. a või pärast seda algavaidaruandeperioode.

1

Vt ka "Järjepidevus – erinevad varude soetusmaksumusearvestusmeetodid"