Pakendiandmete audit toob küsimusi

Olen audiitorina selle valdkonnaga lähemalt tutvunud ja seda analüüsinud ning saanud selgeks, et see justkui väike muudatus võib omada pikemas vaates päris suurt mõju.

Hoolimata sellest, et pakendite arvestusreeglid on püsinud aastaid oluliste muudatusteta, ei ole ettevõtjad tegelikkuses teadlikud, millised on pakendite kogused ja millal tuleks neid deklareerida. Lisaks on päriselus olukorrad oluliselt keerukamad, kui seaduse koostajad on suutnud ette näha ning mitmeski küsimuses tuleb üritada seadust tõlgendada. Ja ega ka keskkonnaministeeriumil ei ole kõikidele küsimustele kahjuks valmis vastuseid.

Täiendavalt sekkub protsessi aeg-ajalt Maksuamet, kes kohati tõlgendab küsimusi oma vaatenurgast, sest lisaks pakendiseadusele kehtib ka pakendiaktsiisi seadus. Ka taaskasutusorganisatsioonid annavad erinevad soovitusi. Ühesõnaga küsimusi ja segadust on piisavalt.

Võimalikud probleemid:

a) ¾ ettevõtjatest, kellega olen rääkinud, on asunud vestluse järel üle vaatama oma pakendikoguste arvestusandmeid. Üldjuhul kogused suurenevad. Mõnel juhul oleme saanud ka väiksemaid numbreid.

b) Mitmel juhul on lisakogustelt arvestatud teenustasud ületanud mitmeid kordi audiitorile eelduslikult tasutavaid summasid. Hea, et ettevõtjatel on olnud lepingud taaskasutusorganisatsioonidega ja nendelt kogustelt ei pea tasuma aktsiisi.c) Taaskasutusorganisatsioonid on jaganud materjalid omakorda rühmadesse ja hinnastavad sama pakkematerjali erinevalt sõltuvalt sellest, kas pakendit lugeda rühma- või müügipakendiks. Kuidas toimub jaotus eelnimetatud kahe rühma vahel on taaskasutusorganisatsiooni ja ettevõtja vahelise kokkuleppe küsimus. Aruandes, mida audiitor kontrollib, sellist jaotust ei toimu ning audiitor seda ei kontrolli.  Audiitor peab lootma, et ei minda omavahel riidu.d) Audiitorid on ettevaatlikud uue töö osas, kuna küsimusi on rohkem, kui vastuseid ning seetõttu ei olda varmad seda teenust pakkuma. Tõenäoliselt enamik vajalikku tööd tehakse lõpuks ikkagi ära. Suuremad pakendiettevõtjad saavad ehk kontrollitud.e) Kahjuks ei sõltu audiitori kokkuvõtte tegemiseks tehtava töö maht sellest, kas aruandes on 300 kilo või 30 000 tonni pakendit. Olen nõus, et väikeste kogustega aruannete kontrollimine kujuneb ebamõistlikult kalliks. Samas ei oldud seaduse vastuvõtmisel valmis aruande kontrollimise piirmäärasid tõstma. Mõistan ka seaduse vastuvõtja tahet – oluline osa pakendite kogusest on aruannetest puudu ning audiitorid peavad aitama selle puuduva pakendikoguse üles leida. Kuid kas selle koguse leiame väikeettevõtjate arvestusest, selles ma kahtlen. Audiitorina pean vastu võtma ettevõtjate pahameele. Lohutan end sellega, et teeme tööd keskkonnasõbralikuma Eesti nimel.

Mis võib olla kogu protsessi tõenäoline tagajärg?

Tõenäoliselt on 2014. aastal deklareeritavad kogused olulisemalt suuremad kui need olid 2013. aastal ehk seadusemuudatus on täitnud osaliselt oma eesmärgi.