Autorid: Sulev Luiga, Sven Siling • 19. mai 2021

Ainult tellijatele

Kõikidel majandusüksustel ei ole vaid üks omanik ning sedakaudu kujunevad ka situatsioonid, kus omanikel on netovara taastamiseks erinevad panustamise võimalused ja soovid. Lihtsamad ebakõlad on võimalik lahendada täiendavate sissemaksetega ülekurssi kasutades (sest ülekurssi kasutades saab tekitada olukorra, kus osalus ei kasva sissemaksega võrreldavalt). Keerukamate puhul soovib rohkem panustav omanik saada täiendavaid (tulevasi) õigusi, võrreldes vähem panustanud omanikuga.

Üheks selliseks eesõiguseks võib olla sissemakse tagastamine (eelisjärjekorras), seejärel kui netovara on taastunud – saavutanud nõutava taseme. On selge, et omakapitali saab kasvatada-parandada vaid juhul, kui omanike vaheline kokkulepe on käsitletav äriühingu seisukohast omakapitaliinstrumendina. Kui aga majandusüksus võtab üheselt tõlgendatava kohustuse omanikule vara tagastada sarnaselt teiste võlausaldajatega, siis on äriühingu seisukohast vaadatuna tegemist võõrkapitaliinstrumendiga ning sedakaudu ei saa panustatud kapitali lugeda omakapitali hulka kuuluvaks. Kui panustatud kapital ei kuulu omakapitali hulka, siis see ei paranda äriühingu omakapitali (netovara) seisu vaatamata ka realselt tehtud sissemaksele. Näiteks selliste eelisaktsiate emiteerimisel, millega äriühing võtab kohustuse tasuda dividende olenemata ka negatiivsetest finantstulemustest, tuleks selliste eelisaktsiate dividend kajastada hoopis intressikohustusena ning ka eelisaktsiad ise võiksid teatavate tingimuste korral (tagasiostmise kohustus) siirduda äriühingu omakapitalist hoopis võõrkapitaliks vaatamata nimetusele „eelisaktsia“.