Väldi emotsionaalseid otsuseid töökoha vahetamisel

Ma olen üpris kindel, et kõigil on olnud hetki, kus on pähe tulnud mõte „Tahaks midagi uut, midagi teistmoodi!“ või „Nüüd küll aitab!“. Kuivõrd sellele mõttesähvatusele tol hetkel tähelepanu pööratakse või selle ajendil tegutsema asutakse, sõltub inimesest ja olukorrast. Lugesin hiljuti repliiki, et inimesed pööravad tihtipeale suuremat tähelepanu oma järgmise puhkuse planeerimisele kui oma karjääri kavandamisele. Ja kogemusele tuginedes pean ütlema, et olen sellega nõus. Kui rahulolematus endast märku annab, siis mida selle tundega peale hakata? Pea jaanalinnu kombel liiva alla peita ja oodata kuni see selleks korraks üle läheb, kõike ja kõiki kiruda või asuda vaikselt mõtteid koondama, plaani pidama ja tegutsema?

Professionaalse eneseteostuse teema on mulle väga südamelähedane ning satun sel teemal vestlustes tihti kuulaja ja peegeldaja rolli. Üks küsimus, millele ikka ja jälle vastust otsitakse puudutab ühes töökohas töötamise aega, nimelt – kui pikalt on normaalne ühel töökohal töötada. Mis ma tavaliselt selle peale vastan? Et see on nii suhteline. Ei ole olemas head tava ega reegleid, mis ütleks, et kui sa töötad 5 või 7 aastat ühes ametis, siis näeb sinu CV hea välja või siis ei peeta sind jooksikuks.

Pigem on oluline silmas pidada sihti, kuhu sa liikumas oled, teada, mis sulle sobib ja mida sa arenguks vajad ning kuulata oma sisetunnet. Kui sa naudid oma tänast tööd, sinu nägemus oma valdkonna või meeskonna arengust on kooskõlas organisatsiooni plaanidega, sul on parajalt vastutust ja tasakaaluks ka õiguseid (st su käed ei ole seotud, sul on otsustusõigus ning ressursid otsuste elluviimiseks) sisekliima toimib, suhted on teineteisega arvestavad ja lugupidavad ja pole midagi, mis hinge kriibiks, siis on kõik ju väga hästi. Kui aga kripeldus hinges rahu ei anna, siis tasub põhjalikumalt aru pidada.