Käibemaksu tagastustaotluse esitamise aja piiramine

Maksukorraladuse seaduses on sätestatud, mis aja jooksul tohib maksuhaldur täiendavat maksusummat tasumiseks määrata. Kui kaua on aga maksumaksjal aega enammakstud maksusummat tagasi küsida, selgitab Deloitte Advisory maksunõustaja Tõnis Elling.

Siseriiklikult saab piirata käibemaksu tagastustaotluse esitamise aega   Foto: scanpix

Jaga lugu:

Maksukorralduse seaduses (MKS) on sätestatud, mis aja jooksul tohib maksuhaldur täiendavat maksusummat tasumiseks määrata. Üldjuhul on tähtaeg 3 aastat, tahtliku maksimisest kõvale hoidumise puhul 5 aastat. Alusetult makstud maksusumma tagastuse tähtaeg on MKS järgi samuti 3 aastat. Siinkohal on hea meelde tuletada, et enammakstud maksusumma tagasi taotlemine on maksumaksja õigus, mitte kohustus. Nii mõnigi kord on ette tulnud, et mõned kuluarved leitakse aastaid hiljem või ilmuvad muudel põhjustel välja palju aega pärast esialgse deklaratsiooni esitamist. Sellisel juhul on alati küsimus selles, kui vanade arvetega tohib maksuhalduri juurde minna, et maksusumma riigilt tagasi küsida.

Euroopa Kohus on käibemaksu tagastamise aegumise teemat käsitlenud mitmes kohtulahendis. Üks viimaseid lahendeid¹ puudutas käibemaksu tagastust ühendusevälise riigi ettevõtjale. Lahend on natuke erinev varasematest, sest see ei puuduta niivõrd Euroopa Liidu sisest käibemaksu tagastust, mida reguleerib direktiiv 112/2006, vaid just piiriülest tagastust, mida reguleerib Euroopa Liidu kolmeteistkümnes direktiiv. Küll aga andis kohus ka selles lahendis märku, et sisuliselt tuleb kolmanda riigi ettevõtja käibemaksutagastust käsitleda samadel tingimustel, kui Euroopa Liidu ettevõtja oma.

Šveitsi ettevõtja esitas Hispaania maksuhaldurile sisendkäibemaksu tagastuse taotluse, millele olid lisatud Šveitsi ettevõtja arved, kuhu oli ostjana märgitud Šveitsi ettevõtja Hollandis käibemaksukohustuslaseks registreerimise number. Maksuhaldur palus ettevõtjal esitada oma taotluse õigsuse kinnituseks korrektsed arved 10 päeva jooksul. Ettevõtja ei esitanud selle aja jooksul nõutud parandatud arveid ja ei esitanud neid ka hiljem kolme kuu jooksul. Maksuhaldur tegi kolme kuu möödudes käibemaksu tagastamisest keeldumise otsuse, mida ettevõtja hiljem ei vaidlustanud.

Mõni kuu pärast keeldumise otsuse jõustumist esitas Šveitsi ettevõtja uue käibemaksu tagastamise taotluse, kus küsiti käibemaksu tagasi uute perioodide eest ja uuesti taotleti tagasi ka selle perioodi sisendkäibemaksu, mille tagastusest oli maksuhaldur juba korra keeldunud. Siseriiklik kohus saatis eelotsuse taotluse Euroopa Liidu Kohtule, küsides, kas kolmanda riigi ettevõtja käibemaksu tagastus on võimalik vaatamata sellele, et haldusorgan on oma otsusega sellest keeldunud ja otsus on jõustunud. Kohus rõhutas, et menetlusse võetud vaidlus ei puuduta niivõrd tagastuse esitamise tähtaega (mida on varemalt korduvalt tehtud), vaid seda, kas siseriiklikult saab piirata ebaõigete arvete parandamise aega.

Euroopa Kohus selgitas, et kolmeteistkümnes direktiiv ei reguleeri käibemaksu tagastamise ajalisi piiranguid, mistõttu peab seda valdkonda reguleerima liikmesriigi õigus, järgides esiteks, et käibemaksu tagastuse menetlust kohaldataks ühtemoodi nii liikmesriigi õigusel põhinevate kui ka liidu õigusel põhinevate analoogsete maksualaste õiguste suhtes (võrdväärsuse põhimõte) ja teiseks, et see ei muudaks mahaarvamisõiguse kasutamist praktiliselt võimatuks või üleliia raskeks (tõhususe põhimõte)² .

Mis puudutab esimesena võrdväärsuse põhimõtet, siis märgib kohus, et see põhimõte rajaneb ideel, et isikud, kes tuginevad liidu õiguskorraga tagatud õigustele, ei tohi olla ebasoodsamas olukorras kui isikud, kes tuginevad puhtalt riigisisestele õigustele (antud juhul isikud kolmandast riigist)³ .

Mis puutub teist – tõhususe - põhimõtet, siis on Euroopa Kohus eelnevalt otsustanud, et võimalus kasutada enammakstud käibemaksu tagastamise õigust piiramatu aja jooksul läheks vastuollu õiguskindluse põhimõttega, mis nõuab, et maksukohustuslase olukorda seoses tema õiguste ja kohustustega maksuhalduri ees ei saa lõputult vaidlustada⁴. Samuti on Euroopa Kohus tunnistanud liidu õigusega kooskõlas olevaks selle, kui nii maksumaksja kui ka asjaomase ametkonna õiguskindluse huvides määratakse mõistlik kaebuse esitamise õigust lõpetav tähtaeg. Nimelt ei muuda sellised tähtajad liidu õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks, isegi kui juba oma määratluselt toob nende tähtaegade möödumine kaasa algatatud menetluse osalise või täieliku lõpetamise⁵.

Vaidlusaluses kaasuses andis maksuhaldur ettevõtjale aega 10 päeva esitada korrektsed arved. Kohus ei pidanud seda tõhususe põhimõtte rikkumiseks, eriti veel arvestades asjaolu, et ettevõtja ei esitanud korrektseid arveid ka hiljem kolme kuu jooksul, mis jäid tähtaja ja maksuhalduri otsuse tegemise vahele.

Euroopa Kohus otsutas, et kolmeteistkümnenda direktiivi sätetega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik piirab ajaliselt võimalust parandada käibemaksu tagastusõiguse kasutamiseks ebaõigeid arveid (näiteks algselt arvele märgitud käibemaksukohustuslasena registreerimise numbri parandamise teel), kui on järgitud võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid, mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

¹Vaata 14. Veebruari 2019 kohtuotsus Nestrade SA, C 562/17.

²Vt analoogia alusel 8. mai 2008. aasta kohtuotsus Ecotrade, C 95/07 ja C 96/07, punkt 46 ja 26. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Zabrus Siret, C 81/17, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika.

³Vaata 7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Santoro, C 494/16, punkt 39.

⁴21. juuni 2012. aasta kohtuotsus Elsacom, C 294/11, punkt 29.

⁵14. juuni 2017. aasta kohtuotsus Compass Contract Services, C 38/16, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika.