Muutuste edukas elluviimine ja nendega kohanemine

Isiklikult kohaneme muutustega paremini, kui loobume nende vastu võitlemisest ning püüame ennast võimalikult hästi kurssi viia muutuste positiivsete tulemustega. On loomulik, et iga muutus, olenemata sellest, kas tulemust tajutakse positiivse või kahjulikuna, tekitab pinget ja stressi. Muutusega kaasneb teadmatus ning selle suhtes peame olema valvsad. Stress on üksnes keha valmisolek tundmatule olukorrale vastu astumiseks. Selleks, et stressitase ei muutuks pärssivalt kõrgeks, on kasulik treenida järgmisi oskusi:

Iga järgmise võimaliku muutuse korral, olgu selleks midagi uut riigikorralduses, uus kolleeg tööl või uue harjumuse juurutamine, pane tähele enda sisekõnet. See on esimene asi, mis muutusest teadasaamisel endale ütled. Meie sisekõne on nagu keemiatehase direktor, kes annab korraldusi vastavate ühendite loomiseks, mis loovadki meie keha seisundeid ehk kui kogeme stressi, siis meie sisekõne on andnud selleks korralduse. Suur osa sisekõnest on automaatne ehk niipea kui kogeme muutust, ütleb „direktor” juba päheõpitud lause. Seda tasub esmalt märgata ja siis soovitud suunas muuta. Ei pea ennast treenima muutuste fanaatikuks, piisab kui meie esimene reaktsioon ei oleks vastupanu, pettumus või hirm.

Võõras on pelutav, tuttav sõbralik. Tihti tajutakse muutusi alguses vaenulikult, mõne aja pärast neutraalselt ja lõpuks iseenesestmõistetavalt. Miks? Sest oleme muutusega sõbraks saanud. Mida kiiremini sõbraks saame, seda kiiremini alaneb ka stressitase. Seega muutusega kohanemiseks tasub hankida mitmekülgset ja objektiivset teavet ning püüda seda omandada hinnanguvabalt.

Võimalik et tulemus on ilmselgelt ja üheselt kasulik. Kui näiteks otsustame, et hakkame õppima mõnd võõrkeelt, on selge, et tulemuseks on keeleoskus. Iga muutuse tulemust ei pruugi me tajuda enda suhtes sõbralikuna. Riigi maksusüsteemi muutuse puhul võib tunduda, et see teeb elu keerulisemaks. Töökorralduse muutus võib tekitada tunde, et tööd tuleb juurde ja aega jääb vähemaks. Hirmutavate tulevikustsenaariumite kohta tasub endale esitada küsimus: mis on kõige hullem asi, mis juhtuda võib? Üldjuhul on efekt selles, et niipea kui oleme enda hirmudele nime andnud, muutub nende mõju natuke väiksemaks ning teiseks annab meie hirmude teadvustamine võimaluse mõelda välja alternatiiv. Kui nii juhtub, mis ma siis teen. Kümme aastat tagasi loobusin riigiametist. Stabiilsusest loobumine tekitas terve hulga hirme ja stressi. Kui mõtlesin enda hirmud läbi, leidsin, et ükski neist ei ole nii suur, et jätta soovitud muutus ellu viimata.

Rohem informatsiooni tänavuse raamatupidajate päeva kohta leiad SIIT!