8. november 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

IFRSi muudatustest räägib lähemalt 14. detsembril toimuval seminaril Monika Peetson, Deloitte Audit Eesti vandeaudiitor.

Lisainfo ja registreerimne SIIN.

Ettevõtted, mis lähtuvad oma raamatupidamisaruannete koostamisel rahvusvahelistest finantsaruandlusstandarditest (IFRS), peavad hiljemalt 2018. aasta 1. jaanuarist võtma kasutusele uue müügitulu kajastamist reguleeriva standardi IFRS 15 “Kliendilepingutest saadav müügitulu”.

Oluline mõju ehitusele ja kinnisvarale

Uus standard mõjutab eranditult kõiki ettevõtteid, kes koostavad IFRS raamatupidamisaruandeid. Ettevõtte müügitulu kohta avalikustatava info hulk suureneb tunduvalt ja lisaks võivad muutuda ka müügitulu arvestuspõhimõtted paljudes ettevõtetes.

Ehitussektor ja kinnisvaraarendus on seejuures tööstusharudeks, mida IFRS 15 oluliselt mõjutab, kuna levinud on pikaajalised teenuse osutamise lepingud, mis algavad ühel ja lõppevad teisel majandusaastal.

Mõju saab olema ühtviisi oluline nii hoonete ja rajatiste ehitajatele, kinnisvaraarendajatele kui ka eriehitustööde tegijatele.

Valmidusastme meetodi tingimused

Kõige olulisem muudatus seisneb selles, et kui praegu kehtiva müügitulu standardi IAS 11 järgi on tuvastatud ehitusleping, on müügitulu kajastamine valmidusastme meetodil kohustuslik. Kuid IFRS 15 lubab müügitulu kajastada lepingu täitmise jooksul vaid siis, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest.

Esiteks, ostja saab ja tarbib teenusest tulenevaid hüvesid teenuse osutamisega samal ajal. Selline teenus on näiteks transporditeenus.

Teiseks, ostja kontrollib teenuse saamise ajal vara, mida lepingu põhjal ehitatakse või parendatakse.

Kolmandaks, müüja ehitab vara, millele ei ole alternatiivset kasutust ja tal on igal ajahetkel õigus saada tasu seni osutatud teenuse eest. Väärib märkimist, et müüjal peab olema õigus saada tasu, mis kompenseerib teenuse osutamise kulud ja tagab mõistliku kasumimarginaali isegi siis, kui leping peaks temast olenemata põhjustel ennetähtaegselt lõppema. siinkohal mängib olulist rolli ka ettevõtte asukohamaa seadus.

Müügitulu kajastamine võib nihkuda

Näiteks kajastatakse praktikas ehitusjärgus olevate korterite müügitulu tavaliselt siis, kui ostjaga sõlmitakse notariaalne asjaõigusleping ja korter kliendile üle antakse. Sõltuvalt lepingutingimustest võib tekkida võimalus kajastada osa müügitulust juba võlaõigusliku lepingu sõlmimisel ja ülejäänud korteri ehitamise käigus.

Seega võib IFRS 15 rakendumine kaasa tuua, et osade müügilepingute kajastamisel tuleb valmidusastme meetodi kasutamise asemel rakendada kindlal ajahetkel müügitulu kajastamist või vastupidi. Selle tulemusena võib nihkuda müügitulu kajastamine kas varasemaks või hilisemaks.

Oluline muudatus on ka seoses valmidusastme määramise meetoditega. IAS 11 annab selleks vabad käed, lubades näiteks kasutada kulupõhist meetodit ehk tehtud lepingukulude suhet kogu lepingu kuludesse. IFRS 15 järgi peab aga ettevõte meetodi valimisel lisaks arvesse võtma osutatava teenuse iseloomu ja selle tõepärast üleminekut kliendile.

Kui kasutada kulupõhist meetodit, ei luba IFRS 15 lepingu täitmise kuludesse arvata ootamatuid väljaminekuid seoses materjalikadudega, tööjõukulude ega muuga, mis ei aita otseselt lepingu täitmisele kaasa. Samuti ei pruugi levinud milestone ehk füüsiline valmidus olla sobiv meetod, kui erinevate milestone’ide vahel on liiga suur vahe.

Muudatused võivad tähendada, et ehitusettevõtted peavad vahetama meetodit pooleliolevate lepingute valmidusastme määramiseks. See omakorda mõjutab müügitulu kajastamise perioodi.

Lisaks nendele on veel palju muid muudatusi, mis müügitulu kajastamist oluliselt mõjutada võivad.

Avalikustatav info suureneb

Müügitulu kohta avalikustatava info hulk suureneb tunduvalt. Kui praegu näidatakse müügitulu üldjuhul geograafiliste piirkondade ning teenuste-kaupade lõikes, siis edaspidi võib olla vajalik teha seda ka kliendirühmade, lepingutüüpide jms kaupa.

Samuti peavad ettevõtted avalikustama, kui suur osa pooleliolevate lepingute tehingusummast on müügitulus kajastamata ja millal seda tuluna kajastatakse ning kõik olulised hinnangud ja otsustused IFRS 15 rakendamisel.

Osa avalikustatavast infost võib tunduda äriliselt liiga tundlik, kuid standardi kohaselt ei ole see piisav põhjus infot mitte avaldada. Uued nõuded ei pruugi ettevõtetele meeldida ning tekitavad kindlasti ettevõtetes palju arutelusid selle üle, mida avalikustada.

Artikkel ilmus märtsikuu erilehes Kinnisvara.

Autor: Siim Kannistu, KPMG Baltics OÜ vandeaudiitor