28. august 2017
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eksport, import ja käibemaks

Eksport, import ja käibemaks
Foto: Pixabay
Uus kohtulahend tõi üllatava pöörde käibemaksustamises. Nimelt lähtutakse maksustamisel teenuse kvalifitseerimisel teenuse osutajast, mitte teenuse enda olemusest. Mida see aga sisuliselt tähendab?

Käibemaksuseaduse (KMS) § 15 lg 4 p 8-10 alusel maksustatakse välistransiidi tolliprotseduuril oleva kauba veoteenus, kauba importimiseks osutatav veoteenus ja kauba eksportimiseks osutatav veoteenus 0% maksumääraga. Nullprotsendilise maksumäära rakendamise põhjuseks on asjaolu, et käibemaksuga ei tohiks maksustada kaupu, mille tarbimine toimub väljaspool Euroopa Liitu, kaasa arvatud selle kauba välja viimisega seotud transpordikulusid. Impordi puhul on 0% maksumäära kohaldamise eelduseks asjaolu, et veoteenuse kulu on juba arvestatud imporditava kauba maksustatava väärtuse hulka. Käibemaksudirektiivis on see põhimõte sätestatud art 146 lg 1 p A ja E.

Euroopa Liidu Kohtus sai hiljuti lahenduse kaasus[1], mis on pärit meie lõunanaabritelt. Vaidluse sisu oli lühidalt selles, et Läti ekspediitorfirma Atek osutas kaubaveoteenust erinevatele klientidele ja kasutas antud juhul veoteenuse osutamisel nn alltöövõttu. Vedu toimus küll lepingupartneri Atek autodega, kuid alltöövõtja L.Č omalt poolt vastutas veoteenuste osutamise käigus transpordivahendi juhtimise, selle parandamise, kütuse tankimise, piiripunktides tollidokumentide täitmise ja esitamise, samuti saadetise valvamise, saajale üleandmise ning laadimise ja mahalaadimisega seotud ülesannete eest.

Eelotsuse taotluse esitanud kohus tahtis eelkõige teada, kuidas tuleks tõlgendada käibemaksudirektiivi art 146 lg 1 p E sisu ehk kauba transporditeenuse maksustamist olukorras, kui kauba tegeliku vedaja ja omaniku vahel puudus otsene õiguslik suhe.

Euroopa Liidu Kohus rõhutas oma otsuses, etdirektiivi 2006/112 artikkel 146 käsitleb selliste tehingute käibemaksuvabastust, mis hõlmavad eksporti väljaspool Euroopa Liitu asuvasse sihtkohta. Rahvusvahelises kaubanduses on selle maksuvabastuse eesmärk järgida põhimõtet, mille kohaselt maksustatakse kaubad ja teenused nende sihtkohas. Iga eksporditehing, samuti sellega sarnane tehing tuleb käibemaksust vabastada, et tagada tehingu maksustamine üksnes kohas, kus veetavaid kaupu tarbitakse. Selleks näeb artikli 146 lõike 1 punkt E muu hulgas ette, et väljaspool ELi asuvasse sihtkohta mõeldud kaupade ekspordiga otseselt seotud veoteenused on maksust vabastatud.

Antud sätte laiendatud tõlgendust, mis hõlmaks ka teenuseid, mida ei osutata otseselt selliste kaupade eksportijale, importijale või saajale, võiks liikmesriikide ja asjaomaste ettevõtjate jaoks käsitada piirangutena, mis ei sobi kokku direktiivi 2006/112 artiklis 131 ette nähtud maksuvabastuste nõuetekohase ja arusaadava kohaldamisega.

Euroopa Liidu Kohtu arvates nähtub direktiivi 2006/112 artikli 146 lõike 1 punkti E sõnastusest ja eesmärgist, et otsese seose esinemine ei tähenda mitte üksnes seda, et teenuste osutamine aitab eesmärgi kohaselt kaasa ekspordi- või imporditehingu tegelikule teostamisele, vaid ka seda, et neid teenuseid osutataks olenevalt juhust otse selles sättes nimetatud kaupade eksportijale, importijale või saajale. L.Č. ei osutanud antud juhul neid teenuseid otseselt kaupade saajale või eksportijale, vaid viimase lepingupartnerile.

Euroopa Liidu Kohus otsustas, et antud juhul ei kuulu osutud teenused direktiivi 2006/112 artikli 146 lõike 1 punktis E sätestatud maksuvabastuse kohaldamisalasse. Kohus vastas eelotsuse taotluses esitatud küsimusele, et direktiivi 2006/112 artikli 146 lõike 1 punkti E tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud maksuvabastust ei kohaldata kaubaveoteenustele kolmandasse riiki, kui neid teenuseid ei osutata otseselt asjaomaste kaupade saatjale või saajale. Millest saab omakorda järeldada teatud üllatusega, et teenuse maksustamise kvalifitseerimisel lähtutakse antud juhul teenuse osutajast, mitte teenuse enda olemusest. See on aga mittetavapärane lähenemine käibemaksu puhul. Praegu luges kohus oluliseks otsese õigussuhte olemasolu teenuse osutaja ja kauba omaniku vahel ilma, et sinna oleks kaasatud kolmandad osapooled.

[1] C-288/16

Autor: Tõnis Elling, Leinonen OÜ nõustamisüksuse juht

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700