Mida peab teadma lepingu lõpetamisest?

Lepingut on võimalik käsitada ainult kui investeeringut, mille lõpetamine on õigustatud juhul, kui seda toetavad ratsionaalsed majanduslikud kaalutlused. 

Teine äärmus oleks ehk nägemus, et leping on ainult ja eelkõige koostööl põhinevate suhete süsteem, mille lõpetamine on äärmuslik abinõu ning mida võib kasutada ainult pärast mõlema poole mõistlike ja õigustatud huvide kaalumist. Eesti õiguses on ülesütlemine lepingu lõpetamise viisiks, mis võimaldab arvestada ajas kestvate lepingute eripära ning poolte huve lepingu lõpetamisega kaasnevate riskide jagamisel.

Lepingu ülesütlemise eristamine lepingust taganemisest Ülesütlemist reguleeritakse VÕS-i §-des 195 ja 196. Lepingu ülesütlemise kõrval on seaduses lepingu lõppemise alusena reguleeritud ka lepingust taganemine (VÕS § 116). Põhimõtteliselt on tegemist kahe küllaltki sarnase lepingu lõpetamisele suunatud õigusega, mille erinevus seisneb eelkõige nende kasutamise tagajärgedes. Nii lepingust taganemisel kui ka lepingu ülesütlemisel lõpevad poolte täitmiskohustused, juba tekkinud õigused ja kohustused jäävad aga kehtima.

Erinevalt taganemisest ei teki pooltel ülesütlemisest lepingu järgi saadu tagasitäitmise kohustust, kõik jääb poolte vahel nii, nagu see on ülesütlemise ajal.

Lepingutest saate hea ülevaate 21. mail toimuval spetsiaalselt raamatupidajatele ja finantsvaldkonna inimestele suunatud seminaril " Lepingu lugemise oskus raamatupidajale ".  LOE LISA!

Kuidas teha kindlaks, millal on õigus lepingust taganeda ja millal leping üles öelda?

Lepingu lõpetamisele antud nimetus ei oma vaidluse korral kohtu jaoks tähtsust, sest aluseks võetakse lepingu olemus. Esimeseks allikaks, mille alusel kindlaks teha, kas pooltel on õigus taganeda või leping üles öelda, on seadus. Näiteks reguleerivad VÕS-i §-d 311 jj üürilepingu, § 353 jj rendilepingu ja § 384 litsentsilepingu ülesütlemist. Töövõtulepingu lubab ilma põhjuseta üles öelda nt VÕS-i § 655, kuigi töövõtuleping ei ole olemuselt kestvusleping. Ülesütlemisõigus võib olla ette nähtud ka eriseadustes, nagu nt liikluskindlustuse seadus, mis annab kindlustusvõtjale õiguse kindlustusleping erakorraliselt üles öelda (§ 22) või elektrituruseadus, mis reguleerib elektriturul sõlmitavate lepingute ülesütlemise aluseid ja korda (§ 87 jt). Sama lepinguliigi puhul võib seaduses kõrvuti ülesütlemisega olla lubatud ka lepingust taganemine. Näiteks sätestab VÕS-i § 277 lõige 1 üürniku õiguse üürilepingust taganeda, kui üürileandja ei anna asja kokkulepitud ajal üle või annab üle asja, mille kasutamine on võimatu või piiratud. Miks ühel juhul kasutatakse taganemist ja teisel juhul ülesütlemist, seadusest otse ei selgu. Vastuse võib aga leida kestvuslepingu mõistest ning nimetatud kahe lõpetamisviisi tagajärgede erinevustest.

Kestvuslepingu mõiste

VÕS-i § 195 lõike 3 kohaselt on kestvusleping leping, mille sisuks on püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmine. Kõige olulisem kestvuslepingu tunnus on selle kestmine ajas, mis võib seisneda kas mingite perioodiliste tegude tegemises või püsivates sooritustes. Kestvuslepinguteks on oma olemuselt näiteks kasutuslepingud, kus püsivaks kohustuseks on tasu maksmine kasutamise eest nagu üüri-, rendi-, liisingu- ja krediidi- või laenulepingus. Püsivaid või korduvaid kohustusi omandavad pooled ka kindlustus-, krediidi-, seltsingu-, käsundus- ja töölepingutest ning soojusenergia, vee, elektri jms müügilepingutest. Riigikohus on selgitanud oma lahendites, milliste tunnuste alusel võib leping, mis oma olemuselt on ühekordne leping, olla kokku lepitud kestvuslepinguna. Näiteks on käendusleping üldjuhul ühekordne leping, mis tagab juba tekkinud kohustust ja mille täitmine toimub ühekordse sooritusega. Kui aga käendaja tagab ka tulevikus tekkivaid kohustusi, siis on tegemist käendusega kestvuslepinguna.  Käenduslepingu võib muuta kestvuslepinguks ka tähtajatus. Laenuleping võib olla samuti kestvusleping, kui tagasimaksed toimuvad perioodiliselt osade kaupa ning vastavalt tagasimaksetele toimub ka intressi arvestus. Seaduses võib leida ka selliseid sätteid, kus lõpetamise viis on seotud lõpetamise tagajärgedega. Nii on töövõtulepingu puhul tegemist ühekordse lepinguga, kuid VÕS-i § 655 kohaselt võib tellija igal ajal lepingu üles öelda. Ülesütlemine on sellisel juhul kohane lõpetamise viis, sest tagasitäitmiskohustusi ei teki. Kõik jääb nii nagu lepingu ülesütlemise ajal ning töövõtjal on õigus nõuda tasu tehtud töö eest (millest arvatakse muidugi maha ülesütlemise tõttu säästetu).

Korraline ja erakorraline ülesütlemine

Kestvuslepingud võivad olla kas tähtajalised või tähtajatud ning olenevalt sellest eristatakse ka korralist või erakorralist ülesütlemist. Määramata ajaks sõlmitud lepingute ülesütlemist nimetatakse korraliseks, sest selline õigus kaasneb eelduslikult iga tähtajatu lepinguga. Tähtajaliste lepingute lõpetamine toimub erakorralise ülesütlemisega.

! Määramata tähtajaga lepingutes ei pea lepingu ülesütlemiseks olema üldse põhjust, oluline on ainult järgida seaduses või lepingus ettenähtud etteteatamistähtaegu.

Näiteks võib tähtajatu käenduslepingu üles öelda igal ajal ja ilma põhjuseta VÕS-i § 154 alusel. Piiramatult võib üles öelda litsentsilepingu (VÕS § 374), tasuta kasutamise lepingu (VÕS § 393 lg 3), laenulepingu (VÕS § 398) ja laolepingu (VÕS § 904). Tähtajatu üürilepingu võib korraliselt üles öelda VÕS-i §-de 311 ja 312 alusel. Erandiks üldisest korrast on enam kui 30 aastaks sõlmitud üürileping, mille võib üles öelda, kui möödub 30 aastat (VÕS § 318).   

Korralise ülesütlemise õigus võib siiski olla piiratud lepingutes, kus on oluline arvestada teise poole huvidega, nagu nt käsunduslepingu puhul. Käsundisaaja ei või käsunduslepingut üles öelda, kui teenust ei saa muul viisil osutada või tehingut ei saa muul viisil teha (VÕS § 630 lg 2). Üles ei või öelda tähtajatut tervishoiuteenuse osutamise lepingut (VÕS § 772 lg 3), sideteenuse lepingut (elektroonilise side seadus § 100 lg 2), elektrienergia, soojuse ja veega varustamise lepinguid.

Täismahus artiklit loe aprillikuu Raamatupidamise Praktikust!

Lepingutest saate vajaliku ülevaate 21. mail toimuval spetsiaalselt raamatupidajatele ja finantsvaldkonna inimestele suunatud seminaril "Lepingu lugemise oskus raamatupidajale". LOE LISA!

Autor: Tartu Ülikooli õigusteaduskonna tsiviilõiguse professor Irene Kull