Mida peab teadma lepingu lõpetamisest?

Erinevalt taganemisest ei teki pooltel ülesütlemisest lepingu järgi saadu tagasitäitmise kohustust, kõik jääb poolte vahel nii, nagu see on ülesütlemise ajal.

Lepingutest saate hea ülevaate 21. mail toimuval spetsiaalselt raamatupidajatele ja finantsvaldkonna inimestele suunatud seminaril " Lepingu lugemise oskus raamatupidajale ".  LOE LISA!

Kuidas teha kindlaks, millal on õigus lepingust taganeda ja millal leping üles öelda?

Lepingu lõpetamisele antud nimetus ei oma vaidluse korral kohtu jaoks tähtsust, sest aluseks võetakse lepingu olemus. Esimeseks allikaks, mille alusel kindlaks teha, kas pooltel on õigus taganeda või leping üles öelda, on seadus. Näiteks reguleerivad VÕS-i §-d 311 jj üürilepingu, § 353 jj rendilepingu ja § 384 litsentsilepingu ülesütlemist. Töövõtulepingu lubab ilma põhjuseta üles öelda nt VÕS-i § 655, kuigi töövõtuleping ei ole olemuselt kestvusleping. Ülesütlemisõigus võib olla ette nähtud ka eriseadustes, nagu nt liikluskindlustuse seadus, mis annab kindlustusvõtjale õiguse kindlustusleping erakorraliselt üles öelda (§ 22) või elektrituruseadus, mis reguleerib elektriturul sõlmitavate lepingute ülesütlemise aluseid ja korda (§ 87 jt). Sama lepinguliigi puhul võib seaduses kõrvuti ülesütlemisega olla lubatud ka lepingust taganemine. Näiteks sätestab VÕS-i § 277 lõige 1 üürniku õiguse üürilepingust taganeda, kui üürileandja ei anna asja kokkulepitud ajal üle või annab üle asja, mille kasutamine on võimatu või piiratud. Miks ühel juhul kasutatakse taganemist ja teisel juhul ülesütlemist, seadusest otse ei selgu. Vastuse võib aga leida kestvuslepingu mõistest ning nimetatud kahe lõpetamisviisi tagajärgede erinevustest.

Kestvuslepingu mõiste

VÕS-i § 195 lõike 3 kohaselt on kestvusleping leping, mille sisuks on püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmine. Kõige olulisem kestvuslepingu tunnus on selle kestmine ajas, mis võib seisneda kas mingite perioodiliste tegude tegemises või püsivates sooritustes. Kestvuslepinguteks on oma olemuselt näiteks kasutuslepingud, kus püsivaks kohustuseks on tasu maksmine kasutamise eest nagu üüri-, rendi-, liisingu- ja krediidi- või laenulepingus. Püsivaid või korduvaid kohustusi omandavad pooled ka kindlustus-, krediidi-, seltsingu-, käsundus- ja töölepingutest ning soojusenergia, vee, elektri jms müügilepingutest. Riigikohus on selgitanud oma lahendites, milliste tunnuste alusel võib leping, mis oma olemuselt on ühekordne leping, olla kokku lepitud kestvuslepinguna. Näiteks on käendusleping üldjuhul ühekordne leping, mis tagab juba tekkinud kohustust ja mille täitmine toimub ühekordse sooritusega. Kui aga käendaja tagab ka tulevikus tekkivaid kohustusi, siis on tegemist käendusega kestvuslepinguna.  Käenduslepingu võib muuta kestvuslepinguks ka tähtajatus. Laenuleping võib olla samuti kestvusleping, kui tagasimaksed toimuvad perioodiliselt osade kaupa ning vastavalt tagasimaksetele toimub ka intressi arvestus. Seaduses võib leida ka selliseid sätteid, kus lõpetamise viis on seotud lõpetamise tagajärgedega. Nii on töövõtulepingu puhul tegemist ühekordse lepinguga, kuid VÕS-i § 655 kohaselt võib tellija igal ajal lepingu üles öelda. Ülesütlemine on sellisel juhul kohane lõpetamise viis, sest tagasitäitmiskohustusi ei teki. Kõik jääb nii nagu lepingu ülesütlemise ajal ning töövõtjal on õigus nõuda tasu tehtud töö eest (millest arvatakse muidugi maha ülesütlemise tõttu säästetu).

Korraline ja erakorraline ülesütlemine