• 20.12.12, 15:56
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Kes vastutab spordiklubisse jäetud asjade eest?

Enamik spordiklubisid, spaasid, sanatooriume, ujulaid jms asutusi on varustatud arvukate hästi nähtavatele kohtadele paigutatud siltidega, et nemad spordiklubisse jäetud asjade eest kindlasti ei vastuta. Lisaks sellele sisaldab sellekohane vastutuse piirang ka pea iga asutuse lepingutingimustes. Kas sellisel vastutuse piirangul on aga üldse juriidilist jõudu?
Siinkohal tuleb eristada kahte küsimust; kas vastutuse piirang saab üldse lepingutingimuste osaks ning juhul, kui saab, siis kas see piirang ka kehtib. Juhul kui piirang ei ole lepingutingimuste osa, siis ei ole enam põhjust rääkida ka piirangu kehtivusest, kuna kehtida ei saa säte, mida lepingus ei sisaldu.
Kuna spordiklubi lepinguid eraldi läbi ei räägita, kujutavad pakutavad lepingutingimused endast tüüptingimusi. Tüüptingimused muutuvad lepingu osaks vaid juhul, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused saavad olla lepingu osaks ka juhul, kui külastaja võis lepingu sõlmimisel nende olemasolu mõistlikult eeldada ja tal oli võimalus nendega tutvuda.
Spordiklubi näitel muutub lepingu osaks vaid selline vastutuse piirang, mis sisaldub tüüptingimuste tekstis – eeldusel, et külastajale vastavat lepingut tutvustati või kui külastajal endal oli mõistlik alus selle olemasolu eeldada ja võimalus sellega tutvuda. Juhul, kui vastutuse piirang on esitatud aga vaid ruumides, kuhu külastaja saab juurdepääsu alles pärast lepingu sõlmimist (nt riietusruumis), ei muutu piirang lepingu osaks, kuna lepingule ei saa ühepoolselt lisada tingimusi pärast selle sõlmimist.
Juhul, kui piirang on saanud lepingu osaks, tuleb vastata küsimusele kas selline piirang ka kehtib. Õige vastus on, et tõenäoliselt ei kehti.
Võlaõigusseadus sätestab, et oma majandustegevuses teiste isikute (külastajad) majutamisega tegelev isik (majutusettevõtte pidaja) peab hüvitama külastajale majutusettevõtte ruumidesse toodud asjade kaotsimineku, kahjustumise või hävimisega tekkinud kahju. Seadus samastab majutusettevõtte pidajaga selles kontekstis ka sanatooriumid, avalikud lõbustuskohad, laevad, ujulad, pansionaadid, restoranid ja muud sarnased kohad. Ehkki ettevõtte vastutus on piiratud küllaltki kõrgete piirmääradega on vastav regulatsioon imperatiivne ning sellest kõrvale kalduvad kokkulepped on tühised. Majutusettevõte vabaneb vastutusest vaid juhul, kui kahju põhjustas külastaja ise, asja eriline omadus või vääramatu jõud. Riietusruumikahju hüvitamise nõuete piiramise eesmärgil paigaldatud silt ega tüüptingimuste säte ei välista mitte kuidagi majutusettevõtja vastutust. Siiski piirab kahju hüvitamise nõudeid asjaolu, et asi peab olema antud majutusettevõtja hoole alla. Seega vastutab spordiklubi küll riietusruumist varastatud asjade eest, kuid mitte nt basseiniservale valveta jäetud asjade eest.Huvitaval kombel ei nähtu kohtulahendite andmebaasidest, et ükski vastaval alusel esitatud nõue oleks üldse kunagi kohtusse jõudnud ning lahendiga päädinud. Sellest võib teha kaks järeldust – kas on tarbijate teadlikkus vastavast regulatsioonist madal ning vastava kahju hüvitamise nõude olemasolu ei ole veel teadvustatud või lahendatakse kõik sellised vaidlused kohtuväliselt. Tuleb nentida, et viimane variant tundub äärmiselt ebatõenäoline.
Autor: Tambet Laasik, Juuli Laanemets

Seotud lood

  • ST
Sisuturundus
  • 28.01.25, 09:04
Logistikaettevõtte HRX rahvusvahelise eduloo võtmeks on Directo äritarkvara
HRX on pereettevõtte taustaga rahvusvaheline logistikaettevõte, mis teenindab aastas enam kui 5000 klienti ning toimetab kohale üle 400 000 saadetise kogu Euroopas.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Raamatupidaja esilehele