• 20.11.12, 15:35
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Tehingust tuleneva nõude aegumine

Seaduses on ette nähtud tähtajad, mille raames võime oma nõuded kohtulikult realiseerima. Aegumistähtaja möödudes ei kaota me küll iseenesest õigust pöörduda oma nõudega kohtu poole, kuid võlglane võib keelduda kohustuse täitmisest ning  nõuet maksma panna enam ei õnnestu.
Eristada võime seadusest ja tehingust tulenevate nõuete aegumist. Kuivõrd lepingulised suhted on reeglina tsiviilkäibe aluseks, siis käsitlen just tehingust tulenevate nõuete aegumist. Tehinguliseks nõudeks saab pidada eelkõige lepingust tulenevaid nõudeid, aga ka eellepingutest, juriidilise isiku põhikirjast ning otsustest tulenevaid nõudeid jmt. Samas ei kohaldu tehingulise aegumise sätted asjaõiguslikele (nt valduse väljaandmise nõuetele) ja pärimise- ning perekonnaõigusest tulenevatele nõuetele, isegi kui need põhinevad tehingul.
Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist aegub seaduses sätestatud tähtaja  jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Riigikohus on oma 16. septembri 2009.a lahendis nr 3-2-1-79-09 selgitanud, et aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist ja võib tekitada tõendamisraskusi.
TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, tegemist on üldise aegumistähtajaga ning seega niinimetatud kuldreegel, mida tasub meeles pidada. Aegumise tähtaega hakatakse arvutama ajahetkest, mil nõue muutub sissenõutavaks ehk võlausaldajal tekib õigus võlgnikult nõuda kohustuse täitmist. Näitena võib tuua olukorra, kus võlglane pidi tagastama laenu 01. märtsil 2010.aastal, kuid kohustus on jäänud nõuetekohaselt täitmata. Võlausaldaja nõue muutus sissenõutavaks 01. aprillil 2010.a ning samast päevast algab ka aegumistähtaja kulgemine, kuivõrd TsÜS § 135 lg 1 järgi algab tähtaja arvutamine reeglina järgmisel päeval pärast tähtaja algust kindlaksmäärava päeva möödumist. Oluline on märkida, et aegumistähtaeg ei möödu mitte 01. aprillil 2013.aastal, mil täitub kolm aastat, vaid Riigikohtu poolt on korduvalt selgitatud (nt 11. juuni 2008.a lahendis nr 3-2-1-57-08; 11. veebruar 2009.a lahendis nr 3-2-1-142-08), et aegumistähtaeg saabub sündmuse toimumise või kohustuse saabumise kalendripäeval ehk antud näite puhul 01. märtsil 2013. aastal. Tegemist on praktikas olulist tähtsust omava asjaoluga, kuivõrd eksimus aegumistähtaja arvutamisel võib tuua kaasa tagajärje, kus võlgniku vastu enam oma nõuet maksma panna ei ole võimalik.
Kuigi TsüS § 146 lg 1 järgi on aegumise üldiseks tähtajaks kolm aastat, on vatsavalt TsÜS § 146 lg 4 kohaselt võimalik siiski oma nõuet realiseerida võlglase vastu, kes käitub pahatahtlikult. Vastavalt TsÜS § 146 lg–le 4 on nõuete aegumistähtaeg 10 aastat kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Tahtluse olemasolu hindamisel tuleb eelduslikult lähtuda VÕS § 104 lg-st 5, mille kohaselt tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Nimetatud definitsioon eeldab, et kohustust rikkuv isik on ka teadlik oma käitumise õigusvastasusest. Pelgalt olukorrast aga, kus võlgnik on teadlik oma kohustusest ja teadlikult ning eesmärgipäraselt ei täida seda, ei piisa TsÜS § 146 lg 4 rakendamiseks.  Riigikohus on leidnud, et üksnes asjaolu, et võlglane teadlikult hoiab kõrvale oma kohustuse täitmisest ei tähenda, et tegemist oleks tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 mõistes. Riigikohus on enda 16. septembri 2009.a lahendis nr 3-2-1-79-09 selgitanud, et lisaks võlglase teadlikult ja tahtlikule käitumisele kohustuse täitmisest hoidumisel, peab võlglane tegutsema tahtega kahjustada võlausaldajat heade kommete vastaselt ehk võlglasel on sisuliselt pettuslik tahe teist poolt kahjustada või omandada tema arvel mingi ebaõiglane eelis. Seega pelgalt olukord, kus võlausaldaja on korduvalt nõudnud kohtuväliselt (sealhulgas ka nt esitanud pankrotiavalduse) võlgnikult kohustuse täitmist ja võlglane on pahatahtlikult kohustuse täitmisest keeldunud, ei anna alust kohaldada aegumise erijuhtu. Võlausaldaja peab sellise võlgniku osas esitama nõude kohtusse üldise nõude aegumistähtaja jooksul ehk hiljemalt kolme aasta möödumisel nõude sissenõutavaks muutumisest.
Tuleb märkida, et olukorras, kus võlgnik esitab lubadusi kohustuse täitmise osas, kuid pahatahtlikult venitab, et saabuks aegumise tähtaeg, kohaldub TsÜS § 167 lg 1. Nimetatud sätte järgi nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub.
TsÜS § 167 lg 2 kohaselt õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral on aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. Oluline on, et aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka. Seega kui võlglane annab lubadusi võlgnevuse tasumiseks, toimuvad poolte vahel läbirääkimised ning seda aega ei arvestata aegumistähata hulka. Seega ei ole kohustatud isikul võimalik venitamistaktikat realiseerides oodata ära aegumistähtaja saabumist.
Siinkohal tuleb aga juhtida tähelepanu praktikas tihti levivale veale, kus võlausaldaja on seisukohal, et kuivõrd tema poolt on saadetud nõudeid kohustuse täitmiseks ning võlglane on neile vastanud, kestavad poolte vahel läbirääkimised ning aegumine on seetõttu peatunud.  Aegumise peatumiseks ei piisa vaid arvamuste vahetamisest nõude olemuse või selle aluseks olevate asjaolude osas, seisukohtade vahetumisest peab nähtuma, et sisuliselt on võimalik veel asja kokkuleppeliselt lahendada. Juhul kui võlglase seisukohast või faktilisest käitumisest on (või peab olema mõistlikkuse põhimõttest lähtudes arusaadav), et pooltel ei ole võimalik vaidlust kokkuleppeliselt lahendada, tuleb läbirääkimised lugeda lõppenuks ajast, mil hea usu põhimõttest lähtudes oleks võlglane pidanud  astuma reaalse sammu läbirääkimiste jätkamiseks või lubatud kohustuse täitmiseks. Juhul kui võlausaldaja jaoks on selge (või pidi olema selge), et võlglane ei soovi kohustust täita ning pooled ei otsi kompromissi, vaid esitavad pelgalt seisukohti, peab võlausaldaja pöörduma kohtu poole, arvestades aegumistähtaega, mis on edasi nihkunud tegelikele läbirääkimistele kulunud aja võrra.
Autor: Karin Ploom, Juuli Laanemets

Seotud lood

  • ST
Sisuturundus
  • 13.02.25, 10:51
Terviklik palga- ja personalihaldus HRM4Baltics
HRM4Baltics on Dynamics 365 Business Central majandustarkvara baasil toimiv pilvelahendus, mis pakub mitmekülgseid võimalusi nii keskmiste kui ka suuremate organisatsioonide juhtimiseks, planeerimiseks, tasude arvestuseks ja personali halduseks.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Raamatupidaja esilehele