Tehingust tuleneva nõude aegumine

Kuigi TsüS § 146 lg 1 järgi on aegumise üldiseks tähtajaks kolm aastat, on vatsavalt TsÜS § 146 lg 4 kohaselt võimalik siiski oma nõuet realiseerida võlglase vastu, kes käitub pahatahtlikult. Vastavalt TsÜS § 146 lg–le 4 on nõuete aegumistähtaeg 10 aastat kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Tahtluse olemasolu hindamisel tuleb eelduslikult lähtuda VÕS § 104 lg-st 5, mille kohaselt tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Nimetatud definitsioon eeldab, et kohustust rikkuv isik on ka teadlik oma käitumise õigusvastasusest. Pelgalt olukorrast aga, kus võlgnik on teadlik oma kohustusest ja teadlikult ning eesmärgipäraselt ei täida seda, ei piisa TsÜS § 146 lg 4 rakendamiseks.  Riigikohus on leidnud, et üksnes asjaolu, et võlglane teadlikult hoiab kõrvale oma kohustuse täitmisest ei tähenda, et tegemist oleks tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 mõistes. Riigikohus on enda 16. septembri 2009.a lahendis nr 3-2-1-79-09 selgitanud, et lisaks võlglase teadlikult ja tahtlikule käitumisele kohustuse täitmisest hoidumisel, peab võlglane tegutsema tahtega kahjustada võlausaldajat heade kommete vastaselt ehk võlglasel on sisuliselt pettuslik tahe teist poolt kahjustada või omandada tema arvel mingi ebaõiglane eelis. Seega pelgalt olukord, kus võlausaldaja on korduvalt nõudnud kohtuväliselt (sealhulgas ka nt esitanud pankrotiavalduse) võlgnikult kohustuse täitmist ja võlglane on pahatahtlikult kohustuse täitmisest keeldunud, ei anna alust kohaldada aegumise erijuhtu. Võlausaldaja peab sellise võlgniku osas esitama nõude kohtusse üldise nõude aegumistähtaja jooksul ehk hiljemalt kolme aasta möödumisel nõude sissenõutavaks muutumisest.

Tuleb märkida, et olukorras, kus võlgnik esitab lubadusi kohustuse täitmise osas, kuid pahatahtlikult venitab, et saabuks aegumise tähtaeg, kohaldub TsÜS § 167 lg 1. Nimetatud sätte järgi nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub.

TsÜS § 167 lg 2 kohaselt õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral on aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. Oluline on, et aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka. Seega kui võlglane annab lubadusi võlgnevuse tasumiseks, toimuvad poolte vahel läbirääkimised ning seda aega ei arvestata aegumistähata hulka. Seega ei ole kohustatud isikul võimalik venitamistaktikat realiseerides oodata ära aegumistähtaja saabumist.

Siinkohal tuleb aga juhtida tähelepanu praktikas tihti levivale veale, kus võlausaldaja on seisukohal, et kuivõrd tema poolt on saadetud nõudeid kohustuse täitmiseks ning võlglane on neile vastanud, kestavad poolte vahel läbirääkimised ning aegumine on seetõttu peatunud.  Aegumise peatumiseks ei piisa vaid arvamuste vahetamisest nõude olemuse või selle aluseks olevate asjaolude osas, seisukohtade vahetumisest peab nähtuma, et sisuliselt on võimalik veel asja kokkuleppeliselt lahendada. Juhul kui võlglase seisukohast või faktilisest käitumisest on (või peab olema mõistlikkuse põhimõttest lähtudes arusaadav), et pooltel ei ole võimalik vaidlust kokkuleppeliselt lahendada, tuleb läbirääkimised lugeda lõppenuks ajast, mil hea usu põhimõttest lähtudes oleks võlglane pidanud  astuma reaalse sammu läbirääkimiste jätkamiseks või lubatud kohustuse täitmiseks. Juhul kui võlausaldaja jaoks on selge (või pidi olema selge), et võlglane ei soovi kohustust täita ning pooled ei otsi kompromissi, vaid esitavad pelgalt seisukohti, peab võlausaldaja pöörduma kohtu poole, arvestades aegumistähtaega, mis on edasi nihkunud tegelikele läbirääkimistele kulunud aja võrra.

Autor: Karin Ploom, Juuli Laanemets