Teisene maksujõuetusmenetlus

Juhul, kui võlgnikul on vara lisaks liikmesriigile, kus asub võlgniku põhihuvide kese ning algatati põhimaksejõuetusmenetlus ka mõnes teises liikmesriigis, annab määrus võlausaldajale võimaluse esitada pankrotiavaldus ka selle vara asukohaks olevas riigis eeldusel, et lisaks vara olemasolule asub vastavas riigis ka võlgniku tegevuskoht. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb tegevuskoha määratlemisel hinnata, kas võlgnikul on vastavas riigis alaline majandustegevus, mis hõlmab nii töötajaid kui materiaalseid vahendeid. Üksnes teatud vara (nt kinnisasi) või pangakontode olemasolu ei ole siinkohal piisav ning tegevuskohast on alust rääkida üksnes juhul, kui võlgniku tegevus on vähemalt minimaalsel viisil organiseeritud ja stabiilne.

Eelkirjeldatud viisil algatatud menetlust käsitleb määrus teisese maksejõuetusmenetlusena ning vastav menetlus toimub paralleelselt teises liikmesriigis läbiviidava põhimaksejõuetusmenetlusega. Teisese maksejõuetusmenetluse iseloomulikuks tunnuseks on, et see viiakse läbi üksnes vastavas liikmesriigis asuva võlgniku vara osas ning tegemist peab olema likvideerimismenetlusega, s.o suunatud võlgniku varade müügile. Eestis on määruse kohaselt selliseks menetluseks üksnes pankrotimenetlus.

Teisese maksejõuetusmenetluse küsimusega tegeles hiljutises lahendis nr 3-2-1-114-11 ka Riigikohus. Viidatud kaasuses alustati Soomes registreeritud ühingu suhtes Soomes saneerimismenetlust ning vastav ühing tegutses ka Eestis siin registreeritud filiaali kaudu. Eesti võlausaldaja esitas viitega Soomes toimuvale saneerimismenetlusele Eesti kohtule pankrotiavalduse, soovides määruse alusel Eestis asuva vara suhtes teisese maksejõuetusmenetluse läbiviimist.

Riigikohus asus seisukohale, et filiaali tegutsemine on piisav asjaolu, lugemaks Eestit määruse mõistes Soome ühingu tegevuskohaks ning seega on teisese maksejõuetusmenetluse algatamine põhimõtteliselt võimalik. Riigikohus märkis täiendavalt, et teisese maksejõuetusmenetluse eesmärk on kaitsta eelkõige kohalike (väike)võlausaldajate huve, kes võiksid muidu olla koormatud teise liikmesriigi õiguse järgi ja teises keeles toimuvas maksejõuetusmenetluses nõuete esitamisega.

Oluline on siiski märkida, et võlausaldaja ei pea eraldi taotlema teisese maksejõuetusmenetluse algatamist, vaid võib oma nõude esitada ka teises liikmesriigis toimuvas põhimaksejõuetusmenetluses.

Ülalkirjeldatud Riigikohtu lahendi puhul tasub veel välja tuua, et Riigikohus kordas lahendis juba varasemalt väljendatud seisukohta, et kuigi Eestis tegutsemisel võib välisriigi äriühing kasutada filiaali ärinime (sh kohtumenetluses osalemisel), tulenevad filiaali tegutsemisest õigused ja kohustused välisriigi äriühingule, kelle filiaaliga on tegu. Seega tuleb ka Eestis teisese maksejõuetusmenetluse algatamise puhul silmas pidada, et võlausaldaja pankrotiavalduse taotluseks saab olla välisriigi ühingu (mitte filiaali) pankroti väljakuulutamine.

 

Autor: Lemmi Kann, Andreas Veeret