Juriidilise isiku vastutuse regulatsiooni muudatused õiguslikult küsitavad

Kui juhtivtöötaja osas palju küsimusi ei teki, siis olukord on märksa keerulisem pädeva isiku puhul ja eriti vastava isiku tegevuse omistamisel juriidilisele isikule. Eelnõu sätestab pädeva isiku mõiste väga laialt – isikule peab olema antud õigus tegutseda mingi tegevuse raames juriidilise isiku huvides (nt esindada teda mingi üksiku tehingu tegemisel). Isiku käitumine on omistatav juriidilisele isikule, kui isik kasutab vastavat pädevust süüteo toimepanemiseks. Sealjuures pole isiku suhe juriidilise isikuga, sh allutatus tema kontrollile või tehingu iseloom, mille alusel suhtes ollakse, iseenesest määrav.. Peab tõdema, et selle sätte puhul on täiendav probleem selles, et tegeliku sisuni jõudmiseks peab vaatama seletuskirja. Seletuskirjast nähtub, et antud sättega soovitaksegi tegelikult panna juriidilisele isikule peale kohustus võtta kasutusele kõik vajalikud meetmed (kasvõi käitumisjuhised ja eetikakoodeksid) hoidmaks ära pädevate isikute poolt süütegude toimepanemine. Kaubanduskoja hinnangul peaks sätte mõte olema selge ka seletuskirja lugemata, mistõttu peaks vähemasti kaaluma antud sätte sõnastuse muutmist.

Arvestades pädeva isiku laia määratlust, võib pädevate isikute ring ka ühe juriidilise isiku puhul väga laiaks kujuneda. Sealjuures märgitakse seletuskirjas veel seda, et juriidilise isiku vastutus ei eelda tingimata seda, et juriidiline isik (nt oma organi või juhtivtöötaja vahendusel) annaks isikule käsu süütegu toime panna või kasutaks isikut süüteo toimepanemisel ära (kaastäideviimine, vahendlik täideviimine). Pädev esindaja võib otsustada süüteo juriidilise isiku huvides toimepanemise iseseisvalt, kasutades ära juriidilise isiku poolse kontrolli lünklikkust, puudulikkust või pealiskaudsust. Sellest tulenevalt rõhutataksegi seda, et juriidiline isik peab tagama (oma juhtorganite ja juhtivtöötajate kaudu), et vastav pädev isik ei paneks toime süütegusid. Kuid millised need meetmed või sammud olema peaksid, et seda tagada?Sellele küsimusele selget vastust pole. Seletuskirjas küll viidatakse erinevate käitumisjuhiste ja eetikakoodeksite kasutamise võimalusele, kuid puuduvad ju kriteeriumid, mille alusel selliste dokumentide nõuetele vastavust hinnata. Seega võib tekkida vabalt olukord, kus juhtorgan on vastavad dokumendid küll kehtestanud, kuid need hinnatakse nt prokuröri poolt ebapiisavaks ning suure tõenäosusega järgneb siis ka ettevõtte vastutus. Probleemne on siinjuures vastuolu just süütuse presumptsiooniga, sest eelnõu kohaselt peab juriidiline isik tõendama, et ta on vajalikud meetmed kasutusele võtnud. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et juriidiline isik peab tõendama oma süütust.Eelkirjeldatud regulatsiooniga ja seega eelkirjeldatud probleemidega on vahetult seotud ka uus kavandatav säte, mis ütleb, et juriidilisel isikul puudub süü, kui tema pädeva esindaja toime pandud tegu oli juriidilise isiku jaoks vältimatu

Eelnõuga soovitakse täpsustada nii avalik-õigusliku kui ka eraõigusliku ametiisiku mõistet. Eesmärgiks on ühtlustada siseriiklikus õiguses vastavat mõistet ja ühtlasi viia see kooskõlla Eesti poolt endale võetud rahvusvaheliste kohustustega. Eelnõu kohaselt on avalik-õiguslik ametiisik (KarS § 288 lg 1) „füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena, või lepingu, nimetamise või valimise alusel. Ametiseisund on pädevus teha teise isiku jaoks siduv otsus, toiming või tehing või osaleda sellise otsuse, toimingu või tehingu tegemises või sisulises ettevalmistamises, samuti võimalus käsutada ametikohajärgselt avalikku vahendit või töödelda siseteavet.“ Seega ametiisik ei pea olema tingimata juhtival positsioonil, vaid oluline on see, et tal on pädevus mõjutada sisuliselt teisele isikule siduva otsuse tegemist. Seletuskirjas selgitatakse, et üldjuhul pole nt asutuse sekretäril pädevust koostada otsuse teksti ja sellisel juhul ei saa teda ametiisikuks lugeda. Kui sekretäril siiski on see pädevus, siis on ta otsuse sisuline ettevalmistaja ja seega ametiisik.

Eraõigusliku ametiisiku mõiste seondub kuritegudega, mis puudutavad pistist ja altkäemaksu (KarS §§ 293-298). Eelnõu sõnastab eraõigusliku ametiisiku mõiste järgmiselt: „Ametiisik käesoleva seadustiku §-des 293–298 nimetatud kuritegudes on ka füüsiline isik, kelle ametiseisund seisneb pädevuses juhtida eraõiguslikku juriidilist isikut või tegutseda eraõigusliku juriidilise isiku või teise füüsilise isiku huvides”. Seega realiseerub eraõigusliku ametiisiku ametiseisund pädevuses esindada teist isikut. Kui eraõiguslik ametiisik ei esinda teist isikut oma teoga, siis ei ole ta käsitatav ametiisikuna.

Oluline on kindlasti märkida, et eelnõuga plaanitakse sundlõpetamine karistusõigusliku sanktsioonina juriidilisele isikule kaotada. Viimast põhjendatakse sellega, et kuivõrd juriidilise isiku sundlõpetamise kohaldamiseks eksisteerivad tõhusalt kohaldatavad alused väljaspool karistusõigust (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 40), on sundlõpetamine karistusõigusliku sanktsioonina ülemäärane. Seega juriidilise isiku sundlõpetamise võimalus iseenesest jääb alles – külla aga mitte karistusõigusliku meetmena.

Lisaks eeltoodule väärib esiletoomist muu hulgas see, et soovitakse laiendada nende juriidiliste isikute ringi, keda saab vastutusele võtta süütegude toimepanemise eest. Nimelt, kehtiv seadus sätestab, et juriidilise isiku vastutust sätestavaid sätteid ei kohaldata riigile, kohalikule omavalitsusele ning avalik-õiguslikule juriidilisele isikule. Eelnõuga soovitakse muuta vastava sätte sõnastust selliselt, et „avalik-õiguslikud juriidilised isikud“ asendatakse mõistega „riikidevahelised organisatsioonid“. Viidatud muudatus tooks kaasa selle, et eelpool nimetamata avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid oleks võimalik võtta vastutusele samamoodi nagu eraõiguslikke juriidilisi isikuid. Eelnõu koostajad selgitavad seda muudatust asjaoluga, et kuivõrd avalik-õiguslikud juriidilised isikud on üha enam tegevad eraõiguslikus sfääris, puudub senisel immuniteedil põhjendus.

Kokkuvõttes on muudatuste eesmärk muuta juriidiliste isikute vastutuselevõtmise regulatsioon tõhusamaks. Samas tekitavad mõned kavandatavad muudatused küsimusi kooskõlast karistusõiguse põhimõtetega, mistõttu vajavad need Kaubanduskoja hinnangul veel täiendavat analüüsi selles osas, kas eelnõus väljapakutud kujul nende muudatuste ellurakendamine on põhjendatud ja vajalik. Kaubandus-Tööstuskoja Teatajas.

Artikkel ilmus

Autor: Lemmi Kann, Mart Kägu