Ärisaladus ja konkurentsikeeld – müüdid?

„Juhatuse liikme lepingus tuleks täpsustada võimalikult detailselt, milline tegevus on piiratud ning nii ajaline kui territoriaalne piirang. Näiteks kui üldisena kirja panna, et keelatud tegeleda samadel tegevusaladel, siis tuleb need konkreetselt kirja panna. Ettevõtte põhikirjas ei pea tegevusalasid ju enam täpsustama," selgitas Ergma.

Samuti soovitas ta lepingus kirja panna rikkumise puhul leppetrahvi, mis on ainus mõjus ja kõige kergemini maksmapandav sanktsioonivahend, kuna tegelikke kahjusid on keeruline ja aeganõudev selgitada.

Riigikohtu lahendi alusel pakkus Ergma ärisaladuse defineerimiseks vajalikuks järgneva:

·     Teave ei tohi olla kättesaadav teistele sama ringkonna isikutele ja sellel on kaubanduslik väärtus.

·     Ühing peab ise olema teinud piisavalt selleks, et saladust kaitsta.

·     Töötelefonid, faksi numbrid, allahindlusprotsent ei ole konfidentsiaalne info. Kõik need üheskoos, kui see annab aimu kliendi eelistustest vms, võib see muutuda saladuseks.

·     Ärisaladuseks ei ole avalikult üles pandud info. Näiteks kodulehel olevaid tüüptingimusi võivad ka teised oma tegevuses kasutada.

·     Igasugune ühingu delikaatne info võib olla ärisaladuseks.

„Üldjuhul mida detailsemalt kokkulepe ühingu ja juhatuse liikme vahel on kirja pandud, seda parem. Teinekord kliendid leiavad näiteks, et kaheleheküljeline ärisaladuse ja konkurentsikeelu täpsustus on liig. Aga mõistlik vastastikune arusaam on edasiste vaidluste vältimiseks vajalik. Lisaks, kuna tegemist on juhi edasise tegevuse piiramisega, siis peaks juhi motiveerimiseks olema kokku lepitud ka mõistlik tasu olenevalt piirangute suurusest,“ konstateeris Ergma.